Esmaspäev, 1. veebruar 2010

natuke kui nyyd ajas tagasi minna, siis kui me sealt dsungli saarelt a'ra la'ksime, selle puust laevaga, nagu juba varem mainitud, siis olime meiegi seekord nagu silgud pytis. Oli kahtlemata va'ga huvitav seal niimoodi olla - osa rahvast, nagu o;eldakse voi noh ma ytlen nii. Laeval kohtasime yhte norra meest, kes oli elanud aasta nende pa'ris toeliste pa'rismaalaste juures, kes ikka pidid veel kusagil saare taga otsas olema. Tema ka'est oli va'ga huvitav kysida ko'ike seda, mida ta on kogenud ja ta nagu oligi meie ideaal, kes tegi teoks selle mis meil ebao'nnestus. Samas pean tunnistama, et ei tea kas ise viitsiks niikaua elada sellises kohas. Norra mehel oli ka yks pa'rimaalane seal laevas kaasas, kes siis esimest korda nyyd suuremale saarele la'ks. Kunagi peaks sellest koigest ka yks dokumentaalfilm valmima.
Samal ajal kui mina selle norra mehega raa'kisin, voi noh lyhemalt o"eldes, et mitte koguaeg o'elda norra mees, norrakaga raa'kisin, vo'i siis juttu ajasin vo'ib ka o'elda, said moned meie seast ja'lgida kuidas kohalikud moslemid tegid mingit imelikku palvust, mille ka'igus kuidagi yritati viia ekstaasi yhte naist aga jah, ma seda kahjuks ise ei na'inud. Siis lo'puks ma la'ksin pytti nagu silk, et magada. Ko'ik magasid sealr risti ra'sti kes kus sai, kauba vahel mida oli ka palju. Eriti palju oli muideks banaane. Laeva kylje uksed olid lahti ja tuul puhus sealt mahedalt, seal oli tore istuda ja mo'elda, et kui kukuks va'lja, et kas siis upuks a'ra voi ei upuks.
Kui jo'udsime yle vee, siis kiiresti kiiresti so'itsime uude linna, ikka et oleks vaheldust. Seal me natuke aega ei teadnud mida tegema hakata. Ka'isime haiglat vaatamas, nagu ma juba lyhidalt kirjutasin, nyyd markusel ikka parem juba. Soo'mas ka'ime ka ikka aegajalt - osalt sellepa'rast, et proovida uusi toite, osalt selle pa'rast, et ko'ht la'heb tyhjaks. Selle linna ko'rval oli yks suur ma'gi, vulkaanima'gi. Otsustasime sinna otsa ronida ja kuna mingi traditsioon on, et sinna peab oo;sel minema siis me ka otsustasime oo;sel minna. Giidi ei vo'tnud, kuigi ko'ik ka'sikisd meil teda votta aga me ei tahtnud, osalt sellepa'rast et la'heb palju raha, osalt sellepa'rast, et siis ei saa teha seda mida ise tahad. Pealegi kuna ma'gin oli nii linna la'hedal, siis oli seal ha'sti palju ka'ijaid, noh mitte hetkel, vaid nii yldiselt. Nii oligi, et kui ei saanud aru kust minna tuleb, pidi vaatama kuhu prygi rada la'heb. Jo'udsime kella 12 oo;sel peaaegu tippu. Siis tuli eemalt a'ike ja me hakkasime kartme, et ja'rsku loo'b meile sisse ja ja'ime toppama. Ma siis tahtsin teha va'lgust pilti, mille peale muidugi a'ike ja'i ja'rgi kohe. Noh, mul natuke see plaan tegelt oligi, sest need asjad ikka nii toimivad, et seda mida tahad ei saa, siis tulebki kaval olla. La'ksime edasi ja sattusime kokku kohalike poistega, kes seal juba paar pa'eva telkisid. Nad pakkusid meile kohvi ja ajasime juttu. Suisa isegi laulsime vastastiku laule. Siis magasime paar tundi ja la'ksime ta'itsa tippu, et n'ha pa'ikseto'usu. Pa'ike to'usiski ja me na'gimegi seda. Nii oligi la'inud meie plaan korda. Yllatuseks veel oli see, et seal toesti olid ka vulkaani sellised augud mis tossasid ja yks oli eriti sygav ja ja'rskude servadega. Ma polnudki enne nii vulkaani moodi vulkaani na'inud. Siis veel niisama natuke passisime seal yleval ja vaatasime kuidas pilved igaltpoolt tulid. Siis la'ksime alla ja so'itsime yhe imeliku ja'rve aa'rde mis asus ma'gede keskel yhes suures augus. Buss so'itis pool tundi sinkavonka sinna alla. Ujusime ja'rves ja ko'ik oli rahulik. Ja'rsku aga tousis tuul... ta'iesti imelik, pa'ike paistis ja ko'ik oli nagu ennegi ainult tuul la'ks ja'rjest tugevamaks. Samuti oli seal yks koer, kes hakkas kuidagi imelikult ka'ituma. Noh, me saime kohe aru, et nyyd pole muud kui et yks looduskatastroof on tulemas. Just natuke enne tuule tousu oli markus ka tunnetanud va'ikest maava'rinat, mida mina kyll ei tundunud, aga yks kohalik ka ytles, etnagu oli olnud. Niisiis la'ks tuul muutkui veel va'ga eriti juba ko'vaks ja me otsustasime minna ja'rve juurest majade juurde. Siis hakkas sadama ka veel ja yks kohalik kullakaevur kutsus meid enda majja ja andis kohvi. Vahepeal loojus pa'ike ja taevas la'ks ebatavaliselt oranziks (ma ei tea ta'pselt kuidas seda va'rvi kirjutatakse). Siis meil oli tekkinud vahepeal veel yks so'ber kes viis meid autoga linna tagasi. SUures paduvihmas soitsime ja see oli selline hirmus kihutaja mees aga o'nneks suht osav. Ta raa'kis, et sellise vihmaga voib see tee lihtsalt a'ra vajuda, et eelmise sajuga oli tekkinud teisel pool ja'rve maalihe - meil tekkis natuke hirm. Ilmselt seda see koer ette ennustaski. O'nneks siiski maa ei lihkunud ja jo'udsime tagasi koju, kust siis ja'rgmisel pa'val juba Balile lendasime.
Praegu siis oleme endiselt balil. 2 pa'eva oleme surfanud. Noh natuke vahel saame laua peale pysti ka aga eks ta ikka nigelalt va'lja tuleb. Profid raa'givad, et selles kohas kus me oleme ikka lained pole ka va'ga head, kyllap ons to'esti see viga. Muud midagi siin ei oskagi teha. Pyhapa'eval ka'isime kirikus kus oli inglise keelne teenistus. Sealt saime endale yhe hiinlasest sobra, kellega pa'rast ka korra kokku saime. Peale surfamise oleme ka'inud paar korda massaazis, kuna siin on tund aega ~ 40-50 krooni. Ko'ige populaarsem na'ikse olevat jalamassaaz. Proovisime seda ka, aga seal ma'e otsas ka'imisest olid lihased haiged nii et ma ikka paar korda karjatasin ka kui see massaaziinimene mu saa'remarja pigistas.
Homme vist vo'tame motikad ja nats so'idame ringi - kusagil olla veel eriti suured lained, siis tahaks na'ha neid. Ja kuna lennukist oli na'ha et vahetult enne maandumist lendas lennuk yle maantee, siis sinna tahaks ka minna lennukite maandumist ja tousmist vaatama. Siis vist la'hme teisele saarele snorgeldama.
Loodan, et eestis on ikka ko'ik ilusasti!

2 kommentaari:

MLR ütles ...

Väljas näikse olevat suur lumetorm, postimees kirjutab nii. Lähen varsti vaatama, et kas saab koju või peab tööle jääma.
Lumetorm olevat mujal ka Eestis, ükski patsient veel katastroofihirmus eriliselt käituma ei ole hakanud ja ise ka ei tunne midagi.... aga koeri siin ei ole ja inimesed ei tunnegi suuri asju.
Kõikse hääd siis!

Hanna ütles ...

Oi kui hea on lugeda su blogi, põnevust ja naeru ikka kuhja jagu!