8. veebruar, 2005

hommikul ärkasin selle peale et maq tõi mulle kohvi, pani kohe sedasi laua peale. oli päris ootamatu. isegi kysisin miks ta seda teeb, aga vastust enam ei mäleta. voibolla sõbrad selleks ongi. jõin ära ja läksin õue. kõndisin bussipeatusse ja jäin bussi ootama. teadsin et jään juba hiljaks. oleks pidanud olema
paha tunne, sest 1 kursaõde isegi helistas ja küsis, kas nad alustavad hiljem, aga ei olnud. päike tundus nii hele et oli eriline tunne. kuidagi puhas oli olla kuigi oleks pidanud hommikul pead pesema. tundsin et suudan midagi muuta siin maailmas, sest oli nii valge ja karge, ja kui istusin üksi marsas siis see tunne oli veelgi võimsam. marsa hakkas sõitma ja ma
mõtlesin endamis - istun siin koos nende inimestega, isegi silmanurgast piilusin neid, nende tavaliste inimestega, kes ei teagi kui eriline ma tegelikult olen. ma ei ole nagu nemad. tegelikult olen. aga tunne oli erililne ja sellepärast lubasingi sellise mõtte endale... pikapeale muutus kõik tavalisemaks ja ma jõudsin kooli. üle tee minema hakates mõtlesin, et
oleks päris irooniline, kui ma peale neid hommikusi mõtteid nüüd autoalla jääks, sest tean et seal ülekäigurajal on inimesi jäänud autoalla küll. andsin oma riided ära ja läksin sinna kohta kus teised olid õppimas.
osakonda sisenedes ütlesin sekretärineiule tere. tundus et ta vastas kuidagi natuke reipamalt kui muidu. mätlesin et kas sellepärast, et ma seal
osakonnas ammu käinud ei olnud, kuid ilmselt oli see lihtsalt juhus. enda ettekanne läks suht ruttu, ja teiste ettekandeid oli igav kuulata, sest miskipärast üritavad nad neid teha natuke liiga pähjalikult arvan ma. küllap on see mingi eneseteostus, sest midagi peab ju elus olema head. mul
on muud head. lahkuma hakates tassisime dr järvega ühe tahvli teise ruumi. mätlesin et päris huvitav niimoodi osakonnajuhatajaga tahvlit tassida, et huvitav mis ta mõtleb. möödaminnes nägin mari-liisi töötamas- vaatas mingit varba pilti, teise monitori pealt paistsid ka luud. mõtlesin et olen ikka ännelik inimene et sellist tööd õpin kuna pildid
tundusin nii selged ja monitorid sellised uhked ja päike paistis aknast sisse ja kuidagi rahulik oli. siis läksin gu proovi kuhu jäin hiljaks. teed ületades mätlesin jälle et oleks jama kui autoalla jääks, sest meil just tõsteti palka.
gu proov oli väsitav, sest see on kuidagi emotsionaalselt väsitav kui emotsioone pead tegema. siis käisme maqga poes. poes ostsin palju asju ja ühe kala proovida laskva tüdruku käest ostsin ühe kala kohe ära, et tal ei oleks nii mõttetu seda kala seal pakkuda kõigile. siis läksime bussipeale ja kasiinosse, sest ma vahest
ikka kui mul on münt taskus siis käin naljapärast ja panen selle sinna masinasse. seekord oli maq ka. saatan tegi nii et ta väitis 35 krooni, mul hakkas natuke paha, et kui ta nüüd sõltlaseks jääb on minu süü. samas oli aga nii helge, sest me korra ainult tormasime läbi ja olime vabad, aga samas need teised olid kõik sõltuvuses seal, millest tagantjärgi mõeldes oli kahju ka. teepeal arutasime et oleme veel noored. et see on veel see aeg kus viitsid midagi lahedat teha, kus on veel natuke aega ja natuke ka raha. samas aga nagu midagi erilist ei teegi.
ühesõnaga tuleks asi kätte võtta - vähemalt 1 pöörane asi nädalas ära teha. mätlesime et väiks teha vido kus me räägime asjadest mida tahame vanana teha. et ei oleks vanast peast lihtsalt toas istuv vanamees vaid ikka kasutaks seda mõnusat krõnksu olekut ära ja teeks midagi mida muidu ei teeks. et siis vanana vaatame seda videod ja tuletame endale meelde, et elu ei ole veel läbi.
seminari jõudes andis birjo meile 2 vastlakuklit.
ajasime taga natuke juttu ja tulime oma tuppa kus
sõime siis ja tuuliki küsis miks ta telekas ei näita pilti.
tegime antenni korda tal ja ütlesime, et sellepärast me vahepeal lõhume antenni ära, et ta on sõltlane. no nii natuke nalja tegime, et oleks selline väike naabritevaheline jutuajamine nagu peab. siis läksin vaatama kuidas ilmar noortele poistele kitarri üritab õpetada, et neid nii öelda
tänavalt eemale hoida. ütles et ma läbi astuks, et natuke ka
neid õpetaks. tundsin kohe survet olla kuul. samas nagu ei oska
ka nii käskimise peale. proovisin paari odavat nippi aga vist eriti ei õnnestunud. tulin siis tuppa tagasi ja teadsin et pean hakkama uut ettekannet tegema. olin unine. isegi väga. mõtlesin vabanduseks välja sellise mõtte, et magamine on justkui investeering, millese ma ka tegelikult usun natuke. nyyd olen jälle yleval.
öö ootab! päev on läbi.