Täna on minu jaoks väga eriline päev, sest mu üks ammune unistus sai teoks. Oleks ka võinud minna muidugi paremini, sest hommikul üritasin uut tööle minemise kiirusrekordit, mis kahjuks luhtus. Senine rekord autoga lasnamäelt on 13min. Täna läksin kümneks ja ummikuid ei olnud karta, nii et siis üritasin. Algus oli päris hea. Enne kanalisse sisenemist on üks kriitiline valgusfoor enne mida tuleb natuke kiirendada, et ühe ropsuga läbi saab. See õnnestus ja olin isikliku rekordi graafikus, et alistada maagiline 10 min piir. Kuid lõpus läks kõik nässu. Kõigepealt jäin ühe foori taha, kust oleks pidanud ilusti läbi saama aga eesmine auto lihtsalt venis. Siis korraldas käki üks jalakäia, kes ühe foori oli punaseks vajutanud asja eest teist takka. Parklasse keerates oli lootust saada 12min, kui minu ette ilmus mingi puulehti vedav traktor ja nii ta läks - jälle 13min. Aga see selleks.
Kui tööle kohale jõudsin, läksime kohe kohvi jooma. Olen ammu unistanud, et võiks olla mõni söökla või noh, mingi koht selline, kus tuled sisse ja saad öelda - mulle nagu tavaliselt. No täna siis läksingi leti äärde ja võtsin lihapiruka endale taldriku peale ja läksin juba kassa juurde. Seal on üks kollases riides neiu, kes siis võtab raha aga paneb ka kohvi või tee või mingi joogi. Seda võtta ei ole niisama kerge. Seal peab ütlema, mis kohvi sa tahad või mis tee ja siis kas suurt või väikest ja kas koorega või ilma. No ja kui ma olin siis temani jõudnud küsis ta, et kas peale lihapiruka veel midagi - nii selgelt on need sõnad meeles kuidas ta neid küsis! ja no ma siis mõtlesingi, et nüüd võiks olla see hetk, sest eks ma olin ennegi seal söömas juba käinud. Väike närvipinge tuli sisse, kuid ütlesin siiski väliselt rahulikuks jäädes need saatuslikud sõnad - mulle nagu tavaliselt! Neiu tegi natuke naeru näo, aga ei küsinud midagi. Andis mulle kohvi, suure tassi sees, koorega - just nagu tavaliselt!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
8 kommentaari:
:)
naera puruks..., on sul vast põnev elu
Vahel sööb Mati magustoitu ka lõunaks, aga ainult vahel..."mõnel eriti erilisel päeval"
:) mati mul on su pärast väga hea meel. :)
Lõpuks ometi!
Ma ei tahaks sina kadedaks teha, aga mul juhtub juba mitmendat nädalat nii...
püsikliendi rõõmud...
Appi, kui äge, kui äge, kui äge!!! Selle loo puhul on tegemist novelliga. Lõpus on puänt ja kõik.
Ma loen siin Iirimaal juba mitmendat päeva Su blogi, mille üsna juhuslikult avastasin ja see mõjub nagu hea raamat - haarab endasse, kutsub lugema ja tekitab emotsioone, väga erinevaid emotsioone. Ma hakkasin päris algusest lugema ja mul on muidugi tekkinud juba väike kartus, et varsti saab see läbi. Nii et ma vahepeal isegi mõtlen, et ei peaks nii hoogsalt lugema, peaks hoidma pärastiseks ja nii.
Peaaegu iga postitus on tekitanud minus mõtteid ja üks asi mille üsna kohe ära tabasin on see, et sinu kurjutatuga on nii kerge samastuda. Kõik need hirmud, mida tunned (nt ämblikud) või muud tuttavad tunded (igavus, imetlus, üllatus), on nii üldinimlikud ja tuttavad. Aga noh, kõik muidugi teavad seda vast niigi, mis ma sest üle räägin ja ruumi raiskan.
Ainult et selle tõestuseks, et oled jälle suutnud kellegi elukogemust sõnadega elustada, mainin siis ära, et ma olen ju kohvikus töötanud. Ja meil käis iga päev seal üks pikk hollandlane, kes ütles alati: "Üks mašinakohhv, palun!" Nii et teda kaugelt tulemas nähes pani mõnigi teenindaja juba jahvati tööle. Aga ükskord ta tuli ja küsis hoopis teed. Vot see oli midagi erakordset. Sündmus, tõesõna.
Ja siis oli muidugi veel kliente, kes võtsid oma tavalist. Aga kui mõni tundmatum "oma tavalist" oleks küsinud, oleks vist muigama hakanud. Umbes nii, et "Sa oled nii roheline ja algaja, mis tavalist sa siin tahad." :D
Nii et ma ikkagi õnnitlen! Kui saab juba "oma tavalist" küsida, on mingi tase saavutatud, kahtlemata. Väga äge! (mõtlesin, et oleks hea, kui postitus nii algab kui lõpeb tõdemusega, et see on äge. Nagu kompositsioon v midagi).
Postita kommentaar