reede, 21. märts 2008

Varsti 100 000 täis!

Mõtlen igasugu mõtteid nagu inimesed seda ikka teevad nii ka mina. Mul on kujunenud mõned lemmik teemad, millest ma küll koguaeg ei mõtle, aga jälle aeg ajalt tulen tagasi nende juurde. Noh näiteks, et kas maailmas on üks inimene või on hästi palju inimesi, kuna kõik ütlevad enda kohta mina...  kas asi, mis on olemas aga keegi ei tea et ta on olemas, et kas ta siis on olemas või ei ole...  et kui palju on sarnasusi elu ja tüüpilise muinasjutu vahel...
 et kas ikka külm on parem kui
kui kuum ja noh, niisuguseid mõtteid.  Üks asi millele ikka mõtlen on see, et kas on sobilik oma lapsepõlve ideaale vanemast peast hüljata või mitte. Väiksena ju sai palju neid suuri vaadatud ja imestatud, miks nad mõnda asja teevad ja teist asja ei tee... näiteks imestasin alati, et kuidas saab inimene päeva nii ära elada, et üldse ringi ei jookse või et miks kõik koguaeg aktuaalset kaamerat vaatavad. Okei nüüd sain ise suureks ja mida ma teen - mõtlen, et küll laps oli loll ja teen ikka neid asju mida kõik teevad... siis ilmselt saan vanaks ja teen jälle teisi asju. On see siis normaalne või mitte. Äkki peaks elama kohe lapsest peale nagu vana inimene, kui võtta nii, et vanal inimesel on õigus, sest tal on kõige rohkem elukogemust... milleks siis raisata elu multikate vaatamisele. Samas jälle äkki lapsel on õigus ja kasvades paneme kõik puusse... öeldakse ju et lapsed on siirad ja olge nagu lapsed. Igatahes on siin palju mille üle mõelda sellel ajal kui käed lihatükke kotti panevad.
Mäletan, et väiksena tahtsin kord teha midagi erilist... midagi mida keegi veel teinud ei ole. Siis tuli hea mõte, et loen miljonini, sest ma ei teadnud kedagi, kes oleks sellist asja teinud enne. Hakkasingi siis lugema - lugesin tavaliselt enne magama jäämist ja kirikus ja vahel ka muul ajal. Jõudsin 80 000-ni aga siis jäi asi kuidagi soiku või vaius unustuse hõlma.  Et aga mu lapsepõlve mina võiks enda täiskasvanuks 
vananenud mina üle natukenegi
uhke olla, siis võtsin asja taas käsile ja loen nüüd edasi. Praeguseks on juba 86 000! Jooksmas olen samuti käinud ja jäätist söön siin ka palju,
 nii et usun, et kõik ei ole veel lootusetult kadunud.

6 kommentaari:

Merike ütles ...

Mati, su jutuga seoses meenus mulle, kuidas me lapsena aru ei saanud, kui vanemad õed enam ei tahtnud neid tüüpmänge järsku mängida (tukikas, läts, mädamuna, keerukuju jms), sest nad hakkasid suureks saama. Meie siis arutasime, et mis neil küll viga on, et nad ei taha ja et meie küll sellisteks kunagi ei muutu :)!

maqrada ütles ...

ja ma juba lootsin et 100 000 krooni:)

zorroh ütles ...

mina mõtlesin, et äkki sa loed päevi :D

zorroh ütles ...

kle selline asi, et kas oled jõudnud flöödiga teenimas ka käia?

melec ütles ...

ei ole jõudnud... floodi küll leidsin, isegi mariliis saatis lugusid... peaks seal lihakombinaadis mängima hakkama :)
Siin austraalias on üks mati veel, kes lubas kitarri osta ja siis temaga pidime tegema koos aga noh näis kas kohtume veel või ma lähen enne ära.

Maliri ütles ...

ja mina ikka ootan, millal tuleb 100 000-des postitus sul siia.