Boonusena oli veel see, et kui Tallinna poole hääletasime siis üks auto pidas suisa ise kinni, ilma et kätt oleks pidanud tõstma - roolis oli Lauri Lehtsaar!
laupäev, 21. august 2010
Otsematk
Matkasime Aegviidust Tallinna maanteeni (Anna bensukani). Kaasas olid kaks GPS-i millega sai siis väga täpselt otse liikuda. Tegime sellise reegli, et 30m rohkem ei tohi sirgjoonest kõrvale kalduda. Päris naljakas oli. Eriti algul kui maantee pealt pool diagonaalis võssa ronisime. Ja siis muutkui läksime - läbi võsa ja metsade ja rabade, püksid jalast ja üle kraavi, püksid jalga ja varsti uus kraav. Majasid väga palju teepeale ei jäänud aga mõnel kohalikul võis küll päris kummaline olla näha kui me kusagilt võsast lihtsalt välja ilmusime ja üle õue järgmisse võssa kadusime. Kohati oli nii, et kõndisime mööda ilusat heinamaad ja siis pool viltu kaldus tee ära minigisse erilisse tihnikusse ja eks siis kiusatus oli, et mis me siin rapsime selles nõgeste ja okste hunnikus kui paralleelselt läheb heinamaa või mingi tee, aga kord on kord ja ikka kokkuvõtteks võib öelda, et väga lahe oli. Üks veidi laiem jõgi jäi ka tee peale kust üle ujusime või kes ujus, kes vedas asju peakohal. Ja olge valvel- rabas saavad varsti jõhvikad valmis!
Boonusena oli veel see, et kui Tallinna poole hääletasime siis üks auto pidas suisa ise kinni, ilma et kätt oleks pidanud tõstma - roolis oli Lauri Lehtsaar!
Boonusena oli veel see, et kui Tallinna poole hääletasime siis üks auto pidas suisa ise kinni, ilma et kätt oleks pidanud tõstma - roolis oli Lauri Lehtsaar!
kolmapäev, 18. august 2010
Jäigi siia blogisse kirjutamata, et jõudsime kenasti reisilt tagasi. Kokku olime siis teel 2 ja pool nädalat. Praegu ei hakka enam väga detailselt kirjutama, et mis veel juhtus, kuna paljudega olen juba sellest rääkinud.
Küsitakse mida me õppisime... No üks asi mida mina õppisin on kindlasti tänulikkus ja abivalmidus. See on väga ilus hetk, kui sulle keegi lihtsalt niisama midagi annab, lihtsalt et aidata. Teinekord tekkis suur tahtmine kuidagi tasuda seda head aga kuna see tihti võimalik ei olnud, siis tasume selle tulevikus teistele inimestele.
Lisaks sellele õppisime veel palju muud, osad nendest asjadest olid vanad elutõed, mida kõik teavad aga nüüd said need ka praktikas ära proovitud:
kui palud siis saad, kui koputad siis tavaliselt avatakse, kui ei koputa, siis keegi ei ava, sest nad lihtsalt ei tea et sa uksetaga oled.
Õppisime, et alati tasub küsida, sest mõne inimese lahkus võib olla ootamatult suur.
Inimese lähedal viibimine ja kasvõi vaikimine sünnitab pisitasa sõprust - nagu ma juba varem siin kirjutasin - toimis ka seekord.
Rekkad ei viitsi peatuda kui neil on suur hoog sees.
Turvaline koht linnas magamiseks on trepikoda.
Raha saab kiiremini küsides kui mütsiga kerjates.
Pealtnäha kurjad inimesed võivad osutuda väga lahketeks.
Tühi kõht on parem kui liiga täis kõht...
Jumal teab kuidas on kõige parem, nii et tasub teda usaldada ja oodata vaadata mis tal plaanis on.
Ümber linna ei tasu jala minna, tuleb sõita linna sisse ja siis linnaliini bussiga sinna teeäärde kuhu lähed hääletama - hoiad palju aega kokku.
Noh, vot igasugu selliseid asju... Valduriga oli huvitav rääkida elust ja kõigest - tuli välja, et meil on palju sarnaseid mõtteid.
Kui rääkida sellest, et kui madalale me siis laskusime oma kodutu eluga siis võibolla oli see siis kui ükskord mööda tänavat käies leidsime maast ühe pooliku küpsise. Kõht oli parasjagu väga tühi ja küpsisel oli kreem vahel, nii et me tegime selle pooleks ja sõime ära. Prügikastist otsimiseni me sellel reisil ei jõudnud.
Nüüd on aga nii, et käin jälle tööl ja õhtul poest läbi minnes teinekord ikka mõtlen, et vaata kui lihtne - tahan jäätist ja muutkui ostan.
Sel nädalavahetusel on plaan teha üks eesti sisene matk. Idee on selline, et minna sirgjoones ühest punktist teise, nii et ei lähe mööda teed ega midagi vaid lihtsalt lähed otse. Miks see mulle lahe tundub on, et nii vast näeb kohti ja asju mida tavaliselt ei näe ja kuhu muidu ei satu. Selline mõnus võsas ragistamine vast tuleb!
Lõppu panen Ukraina reisi alguse ja lõpupildi!
Küsitakse mida me õppisime... No üks asi mida mina õppisin on kindlasti tänulikkus ja abivalmidus. See on väga ilus hetk, kui sulle keegi lihtsalt niisama midagi annab, lihtsalt et aidata. Teinekord tekkis suur tahtmine kuidagi tasuda seda head aga kuna see tihti võimalik ei olnud, siis tasume selle tulevikus teistele inimestele.
Lisaks sellele õppisime veel palju muud, osad nendest asjadest olid vanad elutõed, mida kõik teavad aga nüüd said need ka praktikas ära proovitud:
kui palud siis saad, kui koputad siis tavaliselt avatakse, kui ei koputa, siis keegi ei ava, sest nad lihtsalt ei tea et sa uksetaga oled.
Õppisime, et alati tasub küsida, sest mõne inimese lahkus võib olla ootamatult suur.
Inimese lähedal viibimine ja kasvõi vaikimine sünnitab pisitasa sõprust - nagu ma juba varem siin kirjutasin - toimis ka seekord.
Rekkad ei viitsi peatuda kui neil on suur hoog sees.
Turvaline koht linnas magamiseks on trepikoda.
Raha saab kiiremini küsides kui mütsiga kerjates.
Pealtnäha kurjad inimesed võivad osutuda väga lahketeks.
Tühi kõht on parem kui liiga täis kõht...
Jumal teab kuidas on kõige parem, nii et tasub teda usaldada ja oodata vaadata mis tal plaanis on.
Ümber linna ei tasu jala minna, tuleb sõita linna sisse ja siis linnaliini bussiga sinna teeäärde kuhu lähed hääletama - hoiad palju aega kokku.
Noh, vot igasugu selliseid asju... Valduriga oli huvitav rääkida elust ja kõigest - tuli välja, et meil on palju sarnaseid mõtteid.
Kui rääkida sellest, et kui madalale me siis laskusime oma kodutu eluga siis võibolla oli see siis kui ükskord mööda tänavat käies leidsime maast ühe pooliku küpsise. Kõht oli parasjagu väga tühi ja küpsisel oli kreem vahel, nii et me tegime selle pooleks ja sõime ära. Prügikastist otsimiseni me sellel reisil ei jõudnud.
Nüüd on aga nii, et käin jälle tööl ja õhtul poest läbi minnes teinekord ikka mõtlen, et vaata kui lihtne - tahan jäätist ja muutkui ostan.
Sel nädalavahetusel on plaan teha üks eesti sisene matk. Idee on selline, et minna sirgjoones ühest punktist teise, nii et ei lähe mööda teed ega midagi vaid lihtsalt lähed otse. Miks see mulle lahe tundub on, et nii vast näeb kohti ja asju mida tavaliselt ei näe ja kuhu muidu ei satu. Selline mõnus võsas ragistamine vast tuleb!
Lõppu panen Ukraina reisi alguse ja lõpupildi!
teisipäev, 13. juuli 2010
Oleme jõudnud järjega musta mere äärde, oleme külas Alinal, kes on üks tuttav eesti/ukraina tüdruk, õpib Krimmis. Elu on huvitav, sest kunagi ei tea, mis saab järgmisel päeval, mida sööd või kus magad. Praeguseks oleme ööbinud järgmistes kohtades: bensukas, rekkas, poemüüa poja sõbra kodus(mina, Valdur ja kass), hotelli rõdul, tänaval, kiievi 23korruselise maja katusel, rongijaama kohviku lastetoas, rongis, hotelli fuajee diivanil teeseldes istumist.
Laupäev oli näiteks selline päev:
Ärkasime pargis, kus meid kolmandat korda ära aeti. Hommikusoo;giks soime ta'naval yhe puuotsast mureleid. Tahtsime leida internetti. Läksime uhkesse hotelli ja küsisime - nad ütlesid et net maksab aga andsid muud infot ja helistasid ühte turismibüroosse, et me tuleme. See oli väga hea, sest selle kõne peale kohtlsid nad meid väga viisakalt (muidu on ukrainas ikka kõik teenindajad väga kurjad), andsid meile tassi kohvi ja lubasid ka oma arvutit kasutada. Sealt lahkudes oli meil kõht tühi ja küsisime inimestelt supiköögi kohta. Esimene mees ütles, et kiievis ei olegi supikööki aga andis meile 40 kohalikku raha. Üks kodutu aga seletas lahkelt kus supiköögid on ja me läksimegi seda otsima. Teepeal astusime sisse ühte kohalikku jõusaali nimega "bicseps". Seal võttis meid vastu Ukraina esikulturist, kes ütlses, et esimene proovitreening on tasuta. Panime aja kirja õhtupoolikuks ja läksime edasi. Supikööki otsides ronisime üle ühe aia ja sattusime eksikombel Aserbaidzaani saatkonda, kus üks mees (tõenäoliselt saatkonna kaitseall)hakkas ärevalt valvurit hüüdma. Midagi hullu meiega siiski ei tehtud - saadeti lihtsalt minema. Supiköögis sõime kõhu täis, mille järel nunnad soovitasid meil tungivalt lahkuda. Seejärel oli meil vaja saada endale kaks särki, et minna eelmainitud trenni. Uurisime poodide kohta, kuid läheduses midagi ei olnud. Astusime sisse teepeale jäänud hostelisse, kus meid tervitas viisakalt Tanja. Ütles, et üks öö maksab 150 krooni ja lubas teha meile 130-ga kuna me oleme nii vaesed. Meil aga oli ainult see saadud 40 raha. Küsisime siis särke. Ta isegi läks otsima ja lõpuks leidiski kaks särki (ilmselt ühe tema külalise omad). Lubasime pärast tarvitamist tagasi tuua. Meie treeneriks sai musklimees nimega Dimitri, kelle onu elab ka eestis. Pumpasime usinasti - rind, selg, delta, bitseps, kõht. Tundsime ennast meestena. Seejärel täitsime trenni põhieesmärgi - pesime oma riided ja ka ennast - hea tunne jällegi puhas olla. Viisime riided tagasi hosteli, kus meile lahkelt teed pakuti ja küpsist ja jalkat vaatasime ka. Tundsime end juba nagu kodus kui oli jällegi aeg tänavale kasida. Teel metroo peatusse nägime ühel platsil uhket pidu - valged uhkelt kaetud lauad, ülikondades mehed, pikkades kleitides naised. Peopaikk oli ümbritsetud aiaga mida valvasid profesionaalsed turvamehed. Peitsime asjad põõsastesse, panime jalga kaltsukast tasuta saadud peopüksid ja asusime hiilima. Peotelgi tagaosast jalutasime enesekindlalt vesteltes nurgataga suitsetavate peoliste sekka ja seejärel juba telki. Istusime lauda ja viipasime kelnerile - "One coffee please!". Kelner: "American or latte?". "American pleas". "Just a moment", ja kelnerlikul kombel tõtates läkski ta meile kohvi valmistama. "We were in!!!" Kahkjuks oli enamus sööke juba söödud, nii et saime vaid saia, leiba, torti, ohtralt apelisini ja õunamahla. Lasime kohalikul fotograafil ka selle kauni hetke jaa'dvustada, vast netist leiame kunagi pildi.
Lahkudes pistsime veel veidi leiba saia taskusse, nagu ikka ka kooliajal sai tehtud.
Jo]udsime viimase metroo peale ja so'itsime linna serva. Ja'litades kohalikke noori saime yhe 23 korruselise kortermaja altuksest sisse. Huvitaval kombel olid ko'ik vaheuksed lahti, nii et paa'sesime katusele, kust avanes romatiline vaade o'isele kiievile - meie seni ko'ige ilusam oo;bimiskoht. Isegi mo'ned pappkastid leidsime kylje alla.
Pilt meie treenerist
Laupäev oli näiteks selline päev:
Ärkasime pargis, kus meid kolmandat korda ära aeti. Hommikusoo;giks soime ta'naval yhe puuotsast mureleid. Tahtsime leida internetti. Läksime uhkesse hotelli ja küsisime - nad ütlesid et net maksab aga andsid muud infot ja helistasid ühte turismibüroosse, et me tuleme. See oli väga hea, sest selle kõne peale kohtlsid nad meid väga viisakalt (muidu on ukrainas ikka kõik teenindajad väga kurjad), andsid meile tassi kohvi ja lubasid ka oma arvutit kasutada. Sealt lahkudes oli meil kõht tühi ja küsisime inimestelt supiköögi kohta. Esimene mees ütles, et kiievis ei olegi supikööki aga andis meile 40 kohalikku raha. Üks kodutu aga seletas lahkelt kus supiköögid on ja me läksimegi seda otsima. Teepeal astusime sisse ühte kohalikku jõusaali nimega "bicseps". Seal võttis meid vastu Ukraina esikulturist, kes ütlses, et esimene proovitreening on tasuta. Panime aja kirja õhtupoolikuks ja läksime edasi. Supikööki otsides ronisime üle ühe aia ja sattusime eksikombel Aserbaidzaani saatkonda, kus üks mees (tõenäoliselt saatkonna kaitseall)hakkas ärevalt valvurit hüüdma. Midagi hullu meiega siiski ei tehtud - saadeti lihtsalt minema. Supiköögis sõime kõhu täis, mille järel nunnad soovitasid meil tungivalt lahkuda. Seejärel oli meil vaja saada endale kaks särki, et minna eelmainitud trenni. Uurisime poodide kohta, kuid läheduses midagi ei olnud. Astusime sisse teepeale jäänud hostelisse, kus meid tervitas viisakalt Tanja. Ütles, et üks öö maksab 150 krooni ja lubas teha meile 130-ga kuna me oleme nii vaesed. Meil aga oli ainult see saadud 40 raha. Küsisime siis särke. Ta isegi läks otsima ja lõpuks leidiski kaks särki (ilmselt ühe tema külalise omad). Lubasime pärast tarvitamist tagasi tuua. Meie treeneriks sai musklimees nimega Dimitri, kelle onu elab ka eestis. Pumpasime usinasti - rind, selg, delta, bitseps, kõht. Tundsime ennast meestena. Seejärel täitsime trenni põhieesmärgi - pesime oma riided ja ka ennast - hea tunne jällegi puhas olla. Viisime riided tagasi hosteli, kus meile lahkelt teed pakuti ja küpsist ja jalkat vaatasime ka. Tundsime end juba nagu kodus kui oli jällegi aeg tänavale kasida. Teel metroo peatusse nägime ühel platsil uhket pidu - valged uhkelt kaetud lauad, ülikondades mehed, pikkades kleitides naised. Peopaikk oli ümbritsetud aiaga mida valvasid profesionaalsed turvamehed. Peitsime asjad põõsastesse, panime jalga kaltsukast tasuta saadud peopüksid ja asusime hiilima. Peotelgi tagaosast jalutasime enesekindlalt vesteltes nurgataga suitsetavate peoliste sekka ja seejärel juba telki. Istusime lauda ja viipasime kelnerile - "One coffee please!". Kelner: "American or latte?". "American pleas". "Just a moment", ja kelnerlikul kombel tõtates läkski ta meile kohvi valmistama. "We were in!!!" Kahkjuks oli enamus sööke juba söödud, nii et saime vaid saia, leiba, torti, ohtralt apelisini ja õunamahla. Lasime kohalikul fotograafil ka selle kauni hetke jaa'dvustada, vast netist leiame kunagi pildi.
Lahkudes pistsime veel veidi leiba saia taskusse, nagu ikka ka kooliajal sai tehtud.
Jo]udsime viimase metroo peale ja so'itsime linna serva. Ja'litades kohalikke noori saime yhe 23 korruselise kortermaja altuksest sisse. Huvitaval kombel olid ko'ik vaheuksed lahti, nii et paa'sesime katusele, kust avanes romatiline vaade o'isele kiievile - meie seni ko'ige ilusam oo;bimiskoht. Isegi mo'ned pappkastid leidsime kylje alla.
Pilt meie treenerist
laupäev, 10. juuli 2010
kolmapäev, 7. juuli 2010
Tere. Oleme joudnud poola mingisse linna. La'inud on toredasti. Kui alustasime nii, et olid vaid lyhiksed pyksid ja sa'rk, siis valgas panime end korralikumalt riidesse. Tasuta onnestus saada pikad pyksid ja dressipluusid, mina sain mytsi (oe soovitusel), siis saime veel pastakad ja ma'rkmiku, tikud, yhe ra'tiku, mida kasutame kotina ja lugemiseks raamatu. Tundus lopuks, et nagu saakski igalt poolt koike tasuta - naljakas, aga jah, valgas lahked inimesed. Kysisime ka too'd aga seda ei o'nnestund saada. Et midagi syya saada korjasime veits pudeleid ja ostsime yhe leivapa'tsi, millest ja'tkus kaks pa'eva. Poes olid ka yhed ilusad o'unad, mida meile osteti kui me palusime, et kas te meile need o'unad ostaksite. Yldse tundub nii, et kui inimeste ka'est midagi kysida, siis nad on va'ga lahked.
Haa'letada on meil pa'ris raske, sest kuigi me oleme normaalsed mehed, siis va'lja see vist eriti ei paista ja keegi meid peale vo'tta ei taha. Juba oleme tunde teeaa'res passinud suure palava ka'es. O'nneks aga on nii, et kui la'hme autojuhtidega raa'kima siis saame ikka peale. Esimese pa'eva o]hul raa'kisime valkas [yhe rekkamehega, kes lubas meid hommikul a'ra viia. Andis meile ka kohvi ja vorstisaia, mis oli va'ga hea. Yldse on ko'ik toit nii hea mis me saame, sest meil on kohud natuke tyhjad. Mees andis meile ka oma teki. Magasime siis tema teki all ja va'ga palju saa'ski oli meid soo'mas. Va'ga palju. L]puks kolisime muru pealt betoonile, sest seal oli va'hem saa'ski. Eile(teisipa'eval) siis haa'letasime pikalt ja keegi meid peale ei v]tnud... siis raa'kisime niisama juttu, elust ja Jumalast. Lopuks saime lati leedu piirile, kus moningast venekeelset vestlust yhe rekkajuhiga selgus, et ta on hoopis eestlane. Oli va'ga tore mees. Andis meile syya, ja oo;bisime tema rekkas, et oleks va'hem saa'ski. Tema meid to'igi siia va'iksesse poola linna, kus me nyyd oleme. Netti saime yhe uhke hotelli fuajees, siin pesime ka pesu vetsus ja nii. Nyyd siis yritame edasi. Oleks vaja saada hambapasta ja veidi syya, mingi tekk ei teeks ka paha. Prygikottide peale oleme isegi mo'elnud ka. Tahaks mingit too;d leida, aga ega see vist va'ga kerge ei ole.
Haa'letada on meil pa'ris raske, sest kuigi me oleme normaalsed mehed, siis va'lja see vist eriti ei paista ja keegi meid peale vo'tta ei taha. Juba oleme tunde teeaa'res passinud suure palava ka'es. O'nneks aga on nii, et kui la'hme autojuhtidega raa'kima siis saame ikka peale. Esimese pa'eva o]hul raa'kisime valkas [yhe rekkamehega, kes lubas meid hommikul a'ra viia. Andis meile ka kohvi ja vorstisaia, mis oli va'ga hea. Yldse on ko'ik toit nii hea mis me saame, sest meil on kohud natuke tyhjad. Mees andis meile ka oma teki. Magasime siis tema teki all ja va'ga palju saa'ski oli meid soo'mas. Va'ga palju. L]puks kolisime muru pealt betoonile, sest seal oli va'hem saa'ski. Eile(teisipa'eval) siis haa'letasime pikalt ja keegi meid peale ei v]tnud... siis raa'kisime niisama juttu, elust ja Jumalast. Lopuks saime lati leedu piirile, kus moningast venekeelset vestlust yhe rekkajuhiga selgus, et ta on hoopis eestlane. Oli va'ga tore mees. Andis meile syya, ja oo;bisime tema rekkas, et oleks va'hem saa'ski. Tema meid to'igi siia va'iksesse poola linna, kus me nyyd oleme. Netti saime yhe uhke hotelli fuajees, siin pesime ka pesu vetsus ja nii. Nyyd siis yritame edasi. Oleks vaja saada hambapasta ja veidi syya, mingi tekk ei teeks ka paha. Prygikottide peale oleme isegi mo'elnud ka. Tahaks mingit too;d leida, aga ega see vist va'ga kerge ei ole.
pühapäev, 4. juuli 2010
Täna lähme Valduriga prügi välja viima ja telefoni teel nii paar nädalat meid kätte ei saa... võibolla vahel õnnestub netti pääseda, siis saab paar sõna öelda. Prügi välja viima selles mõõtes, et Lauri soovitas, et kui lähete reisile, siis minge kui läheks korraks õue prügi välja viima aga siis lähete hoopis reisile. Nii me üritamegi teha, et ei võta kaasa asju ega raha. No mingid riided on ikka seljas, sest ikkagi tänavale minek.
Olge siis tublid seniks.
Olge siis tublid seniks.
reede, 25. juuni 2010
Unistuste hetk!
Suvi kipub tihti vaimses mõttes nagu käest ära minema. Paljud harivad üritused lähevad suvevaheajale ja inimese osaks jääb vaid oma mõtteid mõelda või telekat vaadata. Et seda tühimikku veidi täita postitan oma blogisse mõned filosoofilist laadi tarkuseterad minu sõbra Markuse sulest, mis peaksid teie vaimu hoidma erksana terve suve - mõtteainet võib jaguda isegi aastateks. Rõõmsat vaatamist!
Tellimine:
Postitused (Atom)