akadeemiline

2012-02-01T07:14:00.000-08:00

Vahepeal olin siis Markuse pool Hamburgis. Markus elab seal yhe poolaka juures, kellel on kodus palju madratseid ja va'he moo;blit / nagu minulgi. See elukoht on Couchsurfingu kaudu... Huvitav on see, et korter asub "punasel" ta'naval, nii et kui tahad koju paa'seda tuleb iga kord kellelegi "ei" o;elda... p'ris kummaline.
Markust oli tore na'ha ja ajasime 2 pa'eva juttu ja to;llerdasime moo;da linna. Kohalikus kirikus oli pa'ris mitu keenia inimest, aga huvitav huvitavni - keegi ei vaadanud enam minu poole ega lehvitanud ja ei tahtnud ka'ega katsuda. Sellegi poolest oli huvitav nendega raa'kida, et kuidas on siis euroopas. Noh, lo]puks lubasid koik ikka tagasi aafrikasse minna.
Markuse kodu la'hedal silla all elavad kodutud. Istusid ilusti ymber laua, laual poles kyynal ja ryypasid teed. Va'ga ilus ja romantiline. Ymber oli palju madratseid ja tekke, mida kohalikud olid sinna viinud. Pidasime isegi korraks aru, et jaa'ks oo;seks sinna aga ikka ei jaa'nud. Vaatan et minus ta'rkab yha enam ja enam kalduvus sinna asotsiaalsuse suunas. Sama oli ka aafrikas - nemad igatsesid minu kui eurooplase rikkust, mina nende vaesust.

Nyyd joudis Margo kohale ja homme hakkame astuma. Linna taga juba ko\rb ootamas...

2012-01-30T13:51:00.000-08:00

Joudsin ta;na iisraeli. Mu pass on nii ra'situd, et igal pool vo'etakse mind letti ja aetakse eraldi juttu - siin la'ks yle tunni sellega. Peaks vist uue tegema.
Kaks esimest emotsiooni siit on, et kohalik raha on nagu mingi ma'nguraha - selline ha'sti va'rviline ja nagu oleks laste jaoks tehtud. Ja siis see, et siin on kyll koik maailma rassid kokku saanud (tel avivis) - ja nagu kedagi ei domineeri kaa, koiki jagub... see on pa'ris selline lahe!

2012-01-26T21:15:00.000-08:00

Juba ma olengi lennujaamas ja hakkan aafrikast ära sõitma. Kiirelt läks aeg - niimoodi siuh.
Vabal ajal käsin siin aegajalt ikka inimestel külas. See on väga lihtne. Istud kusagil ja vaatad kuidas elu tiksub. Siis istuvad su kõrvale
mõned lapsed ja siis juba tulebki kusagilt nende lapsevanem ja kutsub enda poole. Nagu ikka on kõigil huvitav valget oma kodus näha
ja see olevat selline au asi lausa kui valge mees külas käib. Kodud on neil üsna vaesed - vähemalt minu sõpradel olid. Maja näeb väljast välja nagu
puukuur, millel on siis vastavalt pikkusele mitu ust. Iga ukse taga elab üks pere. Vasematel ongi ainult üks tuba. Elutoa moodustavad toolid
ja diivon, siis on eesriie ja selle taga on voodi. Paljudel ei ole elektrit ja õhtuti kasutavad nad õlilampe. See on muidugi päris selline hõdus - õlilamp ja siis tavaliselt
veel ka hõõguvad söed, mille peal mingi söök podiseb. Samas lastel jälle õppida pimeda võitu. Elekter pidi olema iseenesest odavam kui lamp, aga selle sissepanemine
maksab u. 350euri, ja on paljude jaoks kallis. Paljudel ei ole ka veekraani.
Käisin ühe 13 aastase tüdrukuga (sama vana kui Helina) koos vett toomas. läksime läbi mitme õue, kuni jõudsime vända ja võlliga
kaevuni. Kaev oli jube sügav. Siis tüdruk vinnas pangega sealt vee välja. Vedamiseks oli tal suur kanister millele käis kork peale. Kaalus mingi 25kg vähemalt
või nii palju et ma seda tassides iga u. 20 sammu tagant kätt vahetasin. Tüdruk aga tassis seda niimoodi, et sidus nööri mõlemale poole veepotti ümber ja siis vinnas selle selga niimoodi, et nöör
jäi kandma tema laubale. Proovisin ise ka niimoodi kanda - päris imelik oli. Ei kujutaks eestis ette väikesi tüdrukuid sellist tööd tegemas.

WC-d on sellistel elamutel väljas ja need on suurema kogukonna peale. Süüa tehakse ka tavaliselt väljas. Nagu ma juba ütlesin süte peal. Söed on seal lahedad - ajad punaseks ja siis hoiavad kuuma
mingi vähemalt 3 tundi... eestis kustuvad kohe varsti ära. Mõnel on tehtud selline riidest seinaga väliköök, mõnel on lihtsalt selline madalam lohk.
Selline elamine maksab 3-5 eurot kuu. Nii et väga soodsalt saab ära elada seal. Meie maksime ühe päeva! ees oma võõrastemajas tublisti rohkem. Aga tekkis täitsa isu, et kui uuesti peaks tulema,
siis üüriks samasuguse maja nagu kohalikel.
Paljudel peredel on nii, et üks lapsevanem käib kusagil kaugemal tööl ja mõnel elavad aegajalt lapsed omapäi. Aga nagu ma juba varem mainisin, siis kõik on juba maast madalast
väga asjalikud ja valmis üksteise eest hoolitsema.

Kui jooksmas käid siis on nii, et igast põõsast hüüab peen lapsehääl - how are U? see on kõigil nii sees. Siis vastad vahel kui jaksad, vahel ei vasta midagi. Vahel on juba kaugelt näha kuidas
lapsed seisavad käed pikalt ees, et sa neile plaksu lööksid. Ja kõik on muidugi sellised üli rõõmsameelsed ja naeratavad. Aeg-ajalt tüütas see ära, vahel jälle kui ei viitsinud väga joosta, siis
ajasin nendega juttu. Ükskord sattus nii, et kõik lapsed olid mingi 2-4 aasta vahel -- sellised päris pisikesed - kokku vast mingi 8 last. Siis natuke aega istusime teeserval ja saime sõpradeks.
Siis oli nii naljakas, et kõik kukkusid suahiili keeles hirmasasti seletama ja ei saanud kuidagi aru, et ma midagi aru ei saanud. Vahel kui jooksed siis hakkavad kooliõpilased kaasa jooksma. Jooksevad
kuni kodutee ära keerab. Viimastel päevadel oli mul jäneseks üks 8 aastane laps meie naabrusest - noh, eks see minu tase umbes selline olegi hetkel :)

Mõned lapsed kardavad ka ikka valgeid. Sellised väikesed, kes pole enne näinud, siis hakkavad nutma ja jooksevad peitu. Üks päev olin jälle jooksmas ja suur lastekari ootas mind teeääres. Siis kui sinna
lähemale jõudsin panid kõik karjudes jooksu, noh nii pool naljapärast tundus. Siis ma ajaviiteks hakkasin neid taga ajama - seda keegi ei oodanud. Algul mõtlesid et teen mõne sammu nende poole, aga kui nägid
et ma ikka järgi jooskin siis panid niimoodi röökides koduõue välja. Seal õues istusid mingi 15 täiskasvanud inimest, kes siis üsna imestunud kõik mind vaatama jäid. Tekkis selline huvitav vaikuse hetk!
Kui me siis kõik toibusime veidi hakkasid nad mulle oma ürgse väljanägemisega maju näitama ja muidu juttu ajama ja kutsusid, et tulgu ma homme jälle. Selline see valge elu
aafrikas on -- tee mis sa teed, ikka kõik on nagu rahul ja rõõmsad lihtsalt sellepärast, et sa oled nii teistsugune.

Mõni ilmselt loodab ka saada raha. Sest ega näiteks see aafrika inimesele pähe ei mahu, et valge võiks olla vaene. Ja noh, eks enamus meist ju ole ikka kõvasti rikkamad kui nemad. Vahel nad uurivad, et kas meil on ka kodutuid ja nii.
Üritan siis seletada, et meil on rohkem raha aga hinnad ka kõrgemad. Mõned nagu saaks aru.

Ja siis nad räägivad oma raskest elust ja sellest kuidas raha on vähe ja siis on raske hetk -- iseenesest tahaks kõiki aidata ja mõtled, et näe eesti mõistes väike rahasumma oleks tema jaoks suur.
Samas aga kardad seda, et kui ühele annad, siis on kohal 10 uut inimest ja lõpuks ei saagi elada. Ei suutnudki välja mõelda mis see õige oleks või kas ja kuidas neid aitama peaks.
Kui koguaeg annad tekib endal jälle varsti selline ärakasutatud tunne, et on küll toredad inimesed, aga suhtlevad sinuga ilmselt selle pärast, et ikka midagi saada. Samas kui mõelda, oma lapsepõlvele, siis ootasin samamoodi et soomlased mõne jenki annaksid..... Ühesõnaga raske teema on see...

Panen siia veel ühe pildi, mis iseloomustab seda kui suur pildile jäämise tahtmine aafika inimestel on. Muidugi just lastel, aga tegelikult ka täiskasvanutel. Suuremad algul küll nagu on natuke tõrjuvad aga kui pildi ära
teed siis tõttavad samamoodi trobikonnas seda vaatamas. Antud pildiga oli nii, et mul oli fotokas kaasas ja tegin kohalikus majaõues pilte - lapsed kõik tunglemas, et saada pildile. Siis üks tüdruk tuli heale mõttele - ronis
puuotsa ja hüüdis mulle et tee pilti. Vaatasin et tuleb päris ilus pilt vist sedasi ja siis tegingi. Sellepeale said kõik teised aru, et ainus võimalus nüüd veel pildipeale saada on kaa puuotsa ronida ja mõne hetke pärast olidki viimane kui
üks puuotsas...

Nüüd siis on mul plaan selline, et lendan amsterdami ja sealt bussi või rongiga hamburgi Markusele külla, kellel on mingi 3 kuune kooltus seal. Sealt lendan edasi iisraeli...

Täna hommikune trenn...

2012-01-24T04:05:00.000-08:00

Tööst

2012-01-22T11:40:00.000-08:00

Tihti kui räägin kellelegi sellest, et töötan radioloogina lisan juurde, et see on väärt töö sellepärast, et saab töötada ka üle interneti nii, et ise haiglas ei olegi.
Hea küll, aga kui seda kunagi ei tee, siis pole ju vahet. Niisiis pidasingi juba mõnda aega plaani selline asi ära proovida.

Nüüdseks olen Keenias töötanud 2 nädalat ja väga tore on olnud.
See on natuke nagu teleport. Istud arvuti taga ja kirjeldad pilte, siis peaaegu unustad ära et ei ole eestis. Siis lähed välja ja kõik inimesed on näost mustad.
Hommikuti kui tööle hakkan, panen haigla T-särgi selga, et saaksin ikka aru, et tööl olen. Sportlased teevad oma trenni, mina oma tööd - hea rahulik keskkond. Neti ühendus on natuke aeglasema poolne, nii et kui tahad täiskvaliteedis pilti vaadata tuleb veidi oodata,
samas halvema resolutsiooniga pildi viskab kohe ette, et saab otsast vaatama hakata. ID kaardiga ei saa vahel sisse logida - peab ootama õiget hetke. Mu arvutile meeldib, kui ma kõigepealt lähen interneti panka. Siis teen haigla lehe lahti, aga veel sisse ei saa. Avan ID kaardi seaded - siis ta ütleb et panin vale passwordi kuigi tegelikult ei pannud. Siis panen need seaded kinni ja avan uuesti vastuse kirjutamise süsteemi - siis saan tavaliselt sisse -- selline omamoodi liturgia.
Mõnikord olen töötanud ka kohvikus. Seal saab võtta keenia piimaga teed ja on selline vaheldusrikkam. Viktori asemel sain endale seal uue residendi - 8. klassi poisi Brian'i, kes tahab tulevikus saada ajukirurgiks. Vaatasime koos pilte ja pärast ka veel Jennifer Lopezi videosid ja laulsime kaasa.

Käisin ka kohalikus haiglas, mis on siin kiviviske kaugusel.
See on selline lahe pooleldi vabaõhu haigla. Reedale siin meeldiks - õhku ja ruumi on palju :) ei mingit kapis istumist. Kõik patsientide ootamise kohad on katusealused, mis asuvad majast väljas. Haigemad patsiendil lebavad muru peal, tervemad istuvad pinkidel.

Radioloogia osakonnas töötab üks radioloog ja on 3 tehnikut, kes töötavad vahetustega. Radioloog alustas tööd alles kaks kuud tagasi ja päris raske võib olla niimoodi üksi, kui ei ole kelleltki küsida nõu. Keenias määratakse riigi poolt radioloogid sinna kuhu vaja - ise algul valida ei saa. Iten'i haiglas on röntgen ja ultraheli. Ultraheli aparaat on selline väga lihtne - dopplerit ei ole, aga pilt oli päris hea muidu - Logic 2.

Veetsin seal osakonnas peaaegu kaks päeva. Näitasin arvutist oma pilte ja vaatasime koos kohalikke. Seal ilmutatakse pildid filmile. Samuti ei ole kohapeal internetti, aga haigla sisene süsteem on, nii et arvutisse ikka midagi märgitakse. Samas vastused kirjutatakse käsitsi. Tundub nii et kui siin juba kedagi uuringule saadetakse siis on ka mingi tõsisem häda. Vaatasime koos ultrahelisid ja oli päris huvitavaid leide, mõnikord sain isegi oma nõuga abiks olla.

Karm on see, et kui leid jääb segaseks pole võimalust KT-sse edasi saata, nii et peab nähtu põhjal otsustama. Raskemad haiged saadetakse u. 40km kaugusele suuremasse linna. Tööd on umbes nii et 10 rö-pilti ja 10 Uh-d päevas, vahepeal ka vähem. Kuigi Eesti ja Keenia haiglate vahel võib olla palju erinevat, siis üks asi on siiski ka sama - kui tehnikul tööd ei olnud mängis ta arvutis seda kaardi mängu.

Ükspäev kui radioloogia juttu ajasin hüppas sisse mingi mees ja kutsus, et tule vaata minu offisit kaa-- radioloog ja tehnik hakkasid naerma. Noh, läksin ikkagi kaasa - tuli välja et mees töötas lahkajana. Näitas kõik oma ruumid üle. Ühes seinas oli laipade kapp, kus ühel riiulil nii 3 laipa üksteise otsas. Seal tehakse nii, et süstitakse reie arteri kaudu formaliini kehasse, et see paremini seisaks. Selle kinnituseks kiskus mees ühe laiba kapist välja ja näitas kui ilus värske see on - pidi seisma 6 kuud nii et haisema ei hakka.
Nüüdseks said mu töönädalad läbi, nii et on ainult puhkus. Ja muidugi trenni ikka teen!

Keenias pidi olema 150 mees maratoni jooksjat, kes on olümpia normi ära täinud - koondisesse saavad neist vist vaid 3. Kui jooksmas käin tuleb neid sportlasi lausa hordide viisi vastu. Räägitakse et valgeid on kuni mingi 200 jooksjat, musti veel rohkem. Selles mõttes on naljakas, et iga selline jooksja on omal maal kõva tegija, kuid siin võtad neid nagu tavalisi inimesi, kuna ei tea kes keegi on. Näiteks täna hommikul tuli üks keenia mees meile autoga järgi, et kirikusse viia - ma algul mõtlesin, et lihtsalt mingi autojuht. Lõpuks tuli välja, et mees on maailmameister, kes maratonis jooksnud eelmise aasta sügisel kõigi aegade teise tulemuse. Selline tavaline sõbralik ja tore mees!

Baruto on võidumees!

2012-01-20T01:18:00.000-08:00

Me siin ikka iga päev jälgisime jooksjate ja neegrilastega.

2012-01-15T13:18:00.000-08:00

Tehnikaga on Aafrikas nii nagu arvata võib. Laupäeval tahtsid kaks meie maratonijooksjat ühe pikema otsa teha ja joosta lähimasse linna, mis umbes 35km kaugusel. Mina pidin nendega rattaga kaasa sõitma, et siis nad saavad vahepeal juua ja mul ka niisama huvitav. Hommikul selgus et rattalaenutuse ratas on katki ja nii pidime küla pealt ise ratta vaatama. Rattaga sõitjaid oli palju näha, nii et peatasime ühe poisi kinni ja küsisime ratast laenuks. No ta oli nõus 3 euro eest meile ratta andma.
Jooksjad panid siis ees minema ja ma läksin veel külalistemajast fotokat tooma. Kohe selgus tõsiasi, et rattal ei olnud pidureid, tee linna aga pidi minema enamjaolt allamäge. Sõitsin veel sada meetrit, siis tuli kett maha. Panin tagasi ja hakkasin edasi sõitma - taga ratta laagrid jooksid kokku. Viisin siis ratta meeste kätte parandada ja mõtlesin mis edasi... Uut ratast ei julgenud otsima hakata, kuna ei oleks tüdrukuid enam kätte saanud ilmselt, sest nad jooksevadki suht rattasõidu kiirusega. Siis võtsin kohaliku mikrobussi (matato) ja sõitsin kuni neile järgi jõudsin.

Edasi siis tegime nii, et sõitsin jälle matatoga mingi 7-8km edasi ja avasin oma joogipunkti... ja nii kuni raja lõpuni. 5-st matatost ühel töötas kilomeetri näitaja. Aga oli päris tore reisida niimoodi kaa, kuna teepeal sai pilti teha ja bussis inimestega rääkida.

**********************************************************
Täna käisime Tiidreku, Maili, Jakobi ja Bradiga all orus. Meie küla asub nimelt u. 2.5km kõrgusel sellisel platool suht tasasel ja siis ühte serva jääb sügav org. Laenutasime kaks mootorratast ja sõitsime nendega mööda väga ilusat teed - ümber väikesed külad ja eemal näha org ja veel eemamal mõned mäed, teepeal lehmad ja lehvitavad lapsed.

Sõitsime kuni oru põhjas asuva jõeni. Seal elavad krokodillid. Nii kui lähemale astusime nägimegi jõge kubisemas krokodillidest - mõni ujus, mõni murdis parajasti kaldaääres kitsi ja mõni lihtsalt lamas suu lahti suured hambad päikse käes säramas... No tegelt me ei näinud ühtegi krokodilli nagu tavaliselt ikka juhtub -- eestis on ju ka metsas hundid - eks minge siis metsa ja vaadake :) Kuigi jah, Tiidrek ikka on neid näinud mõned korrad. Kui hakkasime tagasi tulema, siis juhtus see mis siin igal õhtul ikka juhtub -jube järsku läheb pimedaks. Me muidugi avastasime, et ühel motikal ei põle tuli ja teise tuli oli siuke, et kustus ära nii 10 sekundi jooksul ja siis pidi koguaeg uuesti põlema panema. Nii me siis sõitsimegi aafrika mägisel teel kohati kottpimeduses kohati jälle tule valgel ja lootsime, et kedagi teele ette ei jää, sest eks inimesed ole siin ju mustad kui öö! Aga nagu Tiidrek ütleb - see ongi Keenia.

Aafrikas kui kõnnid siis on reegel, tänaval sul vastu tuleb neeger!

2012-01-14T12:13:00.000-08:00

Ja nii ta ongi. Peale selle on siin peaaegu kõik mehed kiilakad ja ilma juusteta on ka üle poolte naistest. Küsisin ühe juuksuri käest, et miks see nii on - ta ei osandki vastata, ütles et nii on normaalne. Siis küsis ta minult, et miks kõigil valgetel naistel nii pikad juuksed on. No ma ütlesin, et nad arvavad et nii on ilusam. Aga eks ta vist harjumise asi ole. Mäletan, kui väike olin, siis ei tohtinud meil keegi kiilakas olla - kohe oli väga imelik. Kalevi meeskond mängis ikka ühe meeskonnaga kus oli kiilakas mängja, siis iga kord ikka rääkiti pikalt sellest, et miks ta kiilakas on ja et olla mingi õnnetus juhtunud... aga näe, nüüd on nii normaalne meil meeste puhul. Lastel on siin sellised siilikad ja siis väikeste juuste otsa tehakse lõngadest patsid. Tegemine pidi päris valus olema, aga lastele meeldib endale patsidega rohkem. Minu juukseid meeldib neile ikka järjekindlalt käega katsuda.

Äge on vaadata kuidas siin lapsed üksteist hoiavad. Seitsme, kaheksa aastased või veel nooremad hoiavad oma väikesi õdesid ja vendasid. Ja see tuleb neil kuidagi väga loomulikult välja. Näiteks kui Maili laps õues ringi kõnnib ja nutma hakkab, siis väike neegrilaps võtab ta kohe instinktiivselt sülle, ilma et isegi aru saaks. Algul siis Jakob ehmatas ära, aga nüüd on juba üsna harjunud.

Nüüd mul tuli uni peale....
Siin me üldiselt lähme kell 22 magama ja kell 8 ärkame... päikse järgi nagu kohalikudki!

Mulle meeldib siin!

2012-01-10T11:42:00.000-08:00

2012-01-02T14:27:00.001-08:00

Eelmisel aastal juhtus selline asi, et minu maratoni rekordaeg joosti mu sõprade poolt lihtsalt julmalt üle - 5 minutiga. 5 minutit tundub vähe, aga et see tagasi joosta peab vaeva nägema 4 tundi ja 10 minutit, mis ei ole enam mingi 5 minutit.
Kuna olen juba kord selline võitlejahing ja kaotusega ei lepi, alustan homsest ettevalmistusi uueks maratoniks. Selleks sõidan Keeniasse, et treenida koos tippsportlastega kõrgmäestiku tingimustes... noh, Kuldar ja Ave - kas võttis näo tõsiseks?!

Elu on ebaõiglane!

2011-12-03T08:03:00.000-08:00

Mõnele lapsele ostame me kommi, teise, veel sündimata lapse, tapame ära. Kodutule koerale tunneme kaasa, näljase hiire lööme maha. Suuri puid kaitseme, väikesi taimi tambime kõblaga.

Elu on ebaõglane!

Et vähegi seda ebaõiglust siluda kasvatan ma juba pool aastat aknal potis umbrohtu.

Innustav lugu

2011-11-24T23:59:00.000-08:00

Väikesed asjad on tegelikult suured - see mõte meeldib mulle ja samal ajal ma vihkan seda (2 paradoksi!!)
Elus ei saa nii, et lööd maha Koljati ja kõik on rõõmsad - selle asemel tapad iga päev hoopis palju väikesi mehi, selliseid 1m 50-cm -si ja tihti saad ise tappa.
Arutasime seda teemat ükskord Lauriga ja ärritusime vaimus, et kuidas on nii, et seame endale täiesti tehtava eesmärgi ja alati kukume läbi.
Siis läks kõik aegluupi, taustale tekkis julgustav muusika ja me otsustasime, et nii enam edasi minna ei saa. Ei saa olla nii nõrk! Me panime paika, et teeme igapäev 40 kätekõverdust, 40 kõhulihast ja 1 minuti küünartoengus olemist- iga päev!
... jah, iga päev, mitte üks päev ei viitsi ja teine päev teen topelt. Ja nii kuu aega!
Ja mis te arvate mis juhtus?!
Me TEGIME-gi seda! Tervelt kuu aega, nii et ühtegi päeva ei jäänud vahele. Me suutsime! JAH!
Nii et kõik armsad sõbrad, kui teil on elus raske, siis tulege siia lehele ja lugege seda postitust. Samuti võite helistada mulle või Laurile, või tulge külla ja me räägime oma sütitava loo teile veel üksikasjalikumalt! Kui suutsime meie suudate ka teie! Nüüd on kõik võimalik!

2011-11-19T14:08:00.000-08:00

Täna vaatasin oma blogisse, et kas on midagi uut... ei olnud, sest ma pean siia ju ise kirjutama asju - selles mõttes on postimees ikka parem.

2011-10-19T13:53:00.000-07:00

Mul ülevalt vasakpoolne tarkusehammas valutab. Seda küll mitte koguaeg, vaid siis kui ma midagi söön. Ja seda ka mitte igakord kui ma midagi söön, vaid umbes nii iga viie päeva tagant. Ja siis on nii et korraks lööb selline päris tugev valu sisse, mis siis on parasjagu nii pikka aega, et tunned ennast juba päris halvasti, kuid siis vaikselt hakkab üle minema. See üleminemise hetk on nii hea - tunned, kuidas järk-järgult muutkui läheb olemine paremaks, mõneks ajaks jääb veel selline väga õrn valutunne, nagu mälestus valust ja siis on jälle kõik hästi. Ütleme nii, et mingis mõttes olen hakkanud seda valu nautima, sest ega muidu ei tulegi meelde see et terve oled, kui neid iga 5 päeva tagant korduvaid kiireid tervenemisi ei oleks!

Otsematk 2

2011-08-26T14:06:00.000-07:00

Käisime jälle otsematkal. Seekord oli ühepäevane. Alustasime Tabiverest ja jõudsime õhtuks Tartusse. Kuna matk sattus taasiseseisvumis päevale matkasime ülikondades. Noh nii naljaviluks. Ja et oleks sürrim see elu.

Kõige rohkem jäi mulle seekord meelde üks rapsipõld, mis oli mõnusalt kõrge, et ainult pea paisti välja- olime nagu väiksed posid suures rohus (kohati olid muideks ka nõgesed nii kõrged). Siis enne emajõge oli nii tihe võsa, et kõndisime õhus - võsa peal, sest vahelt läbi ei mahtunud. Lauri suisa kukerpallitas vahepeal mööda võsa, sest teistmoodi ei saanud.
Ühest metsast leidsime salajase linna - majad olid kõik kõrvuti, nagu ehtne tänav aga ümber paks mets.
Emajõe ületamine oli tore, sest jõgi oli mõnusalt lai ja asjad pidi kuivalt üle saama.
Veel kohtasime sõbralikku lehmakarja, kus lehmad olid nagu kutsikad - jooksid meile järgi ja lõid kepsu.

Viimastel päevadel olen hakanud tajuma õhus sügist. Mulle väga meeldib sügis! Teretulemast sügis.

Kehavedelikud

2011-06-29T12:57:00.000-07:00

Eelmise postituse viimane kommentaar ajendas mind sarnasel teemal veel edasi kirjutama. Kehavedelikud nimelt on päris huvitavad asjad... või noh, ma lihtsalt puutun nendega oma töö tõttu päris palju kokku ja siis ikka mõtlen neile... aegajalt :)

Minu lemmik vedelikuks on kahtlemata veri. Väga ilus. Ma arvan keegi ei vaidle vastu. Ja üllatavalt variatsiooniderikas. Mäletan kuidas angiograafia praksides pidi reiearterit punkteerima. Kõigepealt katsud pulssi ja siis suskad nõelaga - kui peenike pulseeriv verejuga nõela teisest otsast välja lendama hakkas olid õiges kohas. Ilus helepunane veri ja soe. Veeni veri on ka ilus - mulle meeldib vaadata sääski lähedalt kui nad verd täis lähevad. Vere puhul on huvitav veel ka see hüübimise asi - seda nägin tapamajas. Kohe sellised suured kamakad tekivad kui on palju verd. Nagu tarretis.

Teisele kohale tuleks ilmselt uriin. Ka see on suhteliselt ilus, kui on selline normaalne kollane. Uriinis solberdamist tuleb mul ikka päris tihti ette, sest tööl teeme sellist asja nagu epitsüstostoomi paigaldamine. Torkame täis kusepõide ühe metallist toru läbi kõhu eesseina ja siis hakkab sellest torust ja toru kõrvalt uriini jooksma igale poole kuniks siis saab selle varsti pidama ja torule koti otsa.

Siis tuleksid ilmselt pleura ja astsiidi vedelik. Need on küll seotud mingi haigusega, aga kui ei ole mädased siis samuti sellised läbipaistvad ja kollased. Patsiendid ikka ehmatavad tavaliselt päris ära kui võtad neil pleuraõõnest 2 liitrit vedelikku ja siis näitad - tundub uskumatu, et selline hunnik vedelikku võib lihtsalt kehaõõnde koguneda heast peast. Aga näe võib.

Kummaline on see, et kuigi inimese keha on omamoodi selline tipp meistriteos ja väga ilus, siis just orgaaniline materjal võib olla ka üks kõige rõvedamaid asju. Näiteks õudusfilmides on igasugu kollid mitte tolmused või muidu määrdunud vaid just igatepidi ligased -- ja see peab olema kõige õudsem ja on ka kusjuures...

Ma arvan et tee mõtlete, et mäda on kõige koledam. Tegelikult ei ole - mul on veel midagi hullemat varuks. No näiteks see silmanurga mäda ei ole ju eriti kole. Mäda võib olla vahel täitsa selline ilus nagu piim või karamellkisell. Just see, et ta pole täiesti vedel teeb ta lahedaks. Haava mäda võib olla jällegi ka päris vastik, samas jälle vistrike enamikule just meeldib pigistada. Mäda võib väga hullult haiseda, see on tema, ütleme niimoodi - varjupool.

Aga okei. Mis on siis kõige hullem?! Kahtlemata röga! Kui töötasin neurointensiivis hooldajana siis oli üheks minu ülesandeks röga ämbrite tühjendamine. Kuna seal osakonnas olid enamus kõik juhitaval hingamisel, siis puhastati hingamisteid aspiraatoriga, mis siis kõik jooksis kokku sinna potsikusse- röga ja tatti segu. Ja kui see täis sai siis võtsin mina selle pangetäie ja kallasin vetsupotti. Kuna seal peal oli aga selline üsna väike ava, siis ei olnud alati üldsegi kerge kogu seda sisu ühe ropsuga ära valada, ikka jäi midagi tilbendama ja klimpidena valguma. No ja siis tuli see jääkidega tops veel ka puhtaks pesta. Iga kord ikka tekkis selline väike okserefleks.

Nii et vat mis kõik inimeses peidus on - ilus ja kole üheaegselt.

ps. meenus veel see, et väga ilus on ka liikvor, aga noh, seda just väga tihti ei näe.... ja pisarad (vaatan et läksin vist liiga meditsiiniliseks nii et mõned sellised tavalisemad asjad unusid ära). Pisarate poolepealt on ilus just see kui nad on veel seal silma sees, nii et silmad läigivad tavalisest rohkem aga pisaraid ei ole veel tekkinud. Selline kuidagi siiras tundub see.

On aeg ärgata, kell on seitse läbi kolmkümmend minutit.

2011-06-19T10:31:00.001-07:00

Ma ei tea kas olen teile rääkinud sellest kuidas aru saada kas oled piisavalt kaua maganud?!

Ühesõnaga mul on endal üks väga hea meetod aastatega välja kujunenud. Nimelt tuleb jälgida seda mäda (või selle kohta vist öeldakse ka rähk?! kuid kuna see on natuke imelik sõna siis ma kasutan mäda), mis silma nurka koguneb. Kui ärkad ja silmad on udused, siis ujub mäda alles silmas ringi ja on kindlasti liiga vara et tõusta - maga julgelt edasi kui on võimalik! Kui mäda on jõudnud silma nurka, aga on selline pehme, siis on nii ja naa - oleks hea veel veidi magada, aga no võib ka põhimõtteliselt üles tõusta kui ikka on vaja. Kõige õigem aeg ärgata on aga siis kui mäda on formeerunud silmanurka selliseks tahkeks puruks, mis katsudes kohe ära kukub - siis võid olla julge, et tuleb asjalik päev.

Muidugi võib proovida ka tunnetada, et kas oled väsinud või puhanud, aga kuna tunded on teinekord petlikud, siis soovitaksin lisaks seda meetodit. Kasuks tuleb ka see kui teil on liftis peegel -- see on just paras hetk mäda vaatlemiseks ja tööle jõudes juba teate mitu tassi kohvi on vaja juua...

2011-04-17T13:45:00.000-07:00

Olen valves jälle kolmapäeva õhtul alates kella 20-st. Võid vabalt tulla kui tahad, ainult et kunagi ei tea palju tuleb uuringuid - vahel on mitmeid aga vahel võib ka olla et ei ole ühtegi.

2011-01-13T09:51:00.000-08:00

Külastasin üle pika aja jälle Tartu Ülikooli Raamatukogu. Tekitas omamoodi nostalgiatunde küll. Tore on käia seal, eriti sessi ajal ja eriti siis kui ise ei pea õppima. Nüüd küll enamusel arvutid ees ja siis ei tundu nii igav. Võtsin ka ise ühe raamatu sealt arstiraamatute riiulilt ja natuke lehitsesin. Tuli välja, et juba olingi unustanud, et naftiliin ja tonaftaat sarnanevad oma toimelt asoolidega, kuid blokeerivad ergosterooli sünteesi selle varajasemas faasis: inhibeerides ensüümi skvaleeni epoksüdaasi, takistavad skvaleeni muutumist lanosterooliks.

Isa sai 60!

2010-10-10T08:46:00.000-07:00

2010-10-07T12:40:00.001-07:00

Olen praegu Riias!

Minu esimene maraton.

2010-09-17T00:21:00.000-07:00

No peaks ütlema, et kuigi ma olin ikka ammu juba planeerinud maratonile minna, siis siiski ei suutnud enne sellist õiget trenni teha. Öeldakse, et maratoniks valmistumisel tuleb joosta kord nädalas pikk maa. Mul aga oli nii palju vaja tööl käia, et ei saand mahti, ikka nii kolme päeva tagant käisn jooksmas u. 10 km. Ühe korra jooksin ka 20km, seda mingi poolteist nädalat enne maratoni...

Ühekorra kui jooksin kadrioru pargis juhtus selline lugu, et kõigepealt ma jooksin nendest sõduritest mööda, kes lossi valvavad. See on väga huvitav, sest nad ei tohi vist pead ka isegi pöörata. Siis peavad sind silmadega jälgima. No vat ja siis istusin sinna pärast lossi taha ühele pingile, kus on ka see aed rohkete lilledega. Siis vaatasin seda. Vahel ikka peab laskma looduse ilul endasse voolata ka. Kõige rohkem mulle meeldis üks vana tammepuu mis seal aias oli - selline hästi harali okstega ja mitte väga suur. Meenus, et kui me seda otsematka tegime, siis nägime sarnaseid puid ka suvalises metsas. Raul teadis rääkida, et need on sellepärast seal, et kunagi oli metsa asemel lagendik ja sellepärast puudel kasvaski palju oksi igale poole aga siis mingi aja pärast kasvas ümber mets. Need metsa harali puud olid tegeltikult päris õudsad, sellised pool kuivand. Ma siis istusin seal ja mõtlesin, et huvitav kas kunagi sinna parki ka mets kasvab... võibolla kunagi kasvab kui tuleb mingi katastroof või midagi. Vahepeal käisid sealt ajast suured turismivoorid läbi. Neid on niimoodi kõrvalt väga naljakas vaadata - nagu mingi omaette liik. Aga siis järsku juhtus asi, mis minuga esimest korda elus juhtus, nagu ma ka maratoni plaanisin minna jooksma esimest korda. Nimelt lendas mu põlve peale väike tihane. Natuke aega istus seal ja siis lendas jälle ära. Ta oli selline kerge. See oli väga tore hetk, sest tavaliselt ju linnud kardavad inimesi ja noh muidugi oleks veel ägedam olnud kui see oleks juhtund metsas, sest mõnes mõttes võib ju arvata, et eks see üks saiatüki tihane oli, kes oli lihtsalt nii jultunud, et lendas mulle nii lähedale. Aga kuna mul toitu ei olnud ja see ilus aed oli ümber siis oli see ikkagi üks täitsa suht metsik tihane, kes lendas mu põlvele sellepärast, et olin hetkel loodusega nii üheks saanud, sest ma ju mõtlesin nendest puudest ja muust loodusest, mida ma just kirjutasin ka.

Maratonile läksin koos Kuldariga. Algul pidi tulema rohkem sõpru, aga siis neil tuli igasugu asju ette või vigastusi tekkis. Saime Kuldariga kell 8 kokku jaani kiriku ees ja tegime veidike soojendust ja arutasime kui ikka raske saab olema - see arutamine ongi selline väga mõnus osa jooksust, sest joosta on raske aga arutada on kerge. Stardis oli nii, et alustasime eri kohtade pealt ja siis pidime varsti kokku saama. Kuna ma trenni ei olnud palju teinud, siis võtsin kaasa kaks asja, mis mind kindlasti lõpuni pidid aitama. Üheks asjaks oli Kaarli imekell, mis mõõtis aega ja satelliitidelt tee pikkust ja igast siukseid asju. Teiseks ostsin endale jooksusokid, millel oli peal vähemalt 8 asja kirjutatud, mille pärast need ikka head pididi olema. Kellaga läks nii, et napilt sain selle ikka käima enne starti kuna ta nii pikalt otsis satelliite, et olekski peaaegu jäänd aeg mõõtmata.

Aga siis läks start käima ja juba me jooksimegi Kuldariga kõrvuti mööda pirita teed. Teadsime et tempo tuleb hästi aeglane võtta ja seda me ka tegime... väga muhe oli niimoodi sörkida... päike ka tuli välja ja... Siis jooksime ja arutasime, kuidas me seda hetke kunagi oma lastele räägime, et nemad siis kujutavad kuidas me kusagil eesotsas higistame aga näe, meie siin vaikselt sörgime kahe vanatädi kõrval, kes ka meiega samas tempos vaikselt liikusid. Algul inimesed kõik liikusid meist mööda aga noh kuna me teadsime, tarkade taktikutena, et nad alustavad liiga kiirelt ja lõpus me jookseme neist kõigist mööda, siis oli juba ette hea tunne. Natuke isegi muretsesin, et äkki ei väsigi ära, et see oleks küll mage niimoodi maraton lõpetada...

Ma muutkui jälgisin kella, et püsiks õiges tempos, sest plaanisin joosta 4 tunniga - olin endale käe peale kirjutanud kõik ajad täpselt välja. Mingi hetke pärast siis eraldusime Kuldariga, et kumbki saaks endale sobivas tempos joosta. Laudade pealt võtsin jooke ikka iga lauapealt - esimeses punktis oli järjekord aint nii pikk, et pidi peaaegu minuti ootama. Kui viimsi poolt tagasi tulema hakkasin, siis peale 10-t km-it hakkasid jalad juba vaikselt tunda andma midagi ja mõtlesin, et kas peaks wc-s käima või mitte - olin vist enne veidi liiga palju joonud, nii et kuidagi andis tunda. Samas ei tahtnud jälle aega ka kaotada... lõpuks ikka käisin, mõtlesin nii, et siis saan lõpus rahulikult oma väsimusele keskenduda ja ei ole segavaid tegureid - nii ka läks!

Kui esimene ring sai täis siis oli täitsa selline tunne küll, et võiks nüüd lõpetada - jalad olid parajalt kanged ja väsimust ka ikka juba oli. Inimesed ka ergutasid nii intensiivselt, et mul koha tekkis tunne veel rohkem, et näe kuidas nüüd ergutavat, et jah ma ju olengi väsinud ka ja siis kilomeetri läbimise aeg läks sellepärast kohe minuti võrra aeglasemaks - näed kuidas hea asi võib vahest halvasti mõjuda. Siis aga võtsin ennast kokku jälle ja jooksin tempos kilomeeter 5.40-ga, nii et 4 tundi oli veel täiesti reaalne. See oligi vast mõnes mõttes kõige ilusam lõik see 20-30km, sest jõudsin veel tempot hoida, vaikselt juba möödusin teistest inimestest nagu algul plaanitud ja siis oli parajalt suur väismus ka peal, et said ikka aru, et jooksed maratoni.

Siis aga järsku peale 30-ndat kilomeetrit või midagi nii juhtus see millest ikka räägitakse - algas tegelik maraton. Jõud sai kuidagi otsa... aeg läks minut, poolteist aeglasemaks ja hakkasin järjest rohkem muutkui mõtlema, et kui tore oleks hoopis kõndida. Jooksin jooksupunkti jõudmise nimel, sest seal sai juua ja korraks siis sellel ajal seista või kõndida. Mingil hetkel kohtasin Kuldariga - jooksima vastassuundades üksteisest mööda - hüütsime üksteisele innustuseks, et oleme suremas ja tunduski nii, et olime väsimusastmelt suht sama pulgapeal. Siis jooksis must mööda üks reibas naine ja ütles, et mis te surete kohe ju tuleb lõpp. No täitsa hull ikka! Ta nägi välja nagu lihtsalt jookseks mingit väikest tiiru maja ümber... siis vihaga võtsin talle sappa ja no mingi aeg isegi kuidagi jaksasin aga lõpuks ikka ei jaksand.

Umbes 36km üritasin mõelda, et nii palju on juba joostud, et no antku see mõtegi mulle nüüd veidi jõudu, aga kui siis mõtlesin et samas on veel 6km joosta siis ei olnud selles nagu midagi lohutavat - kui jooksed 10km, siis on see ju veel üle poole. Lõpuks jooksingi lihtsalt selle nimel, et mida kiiremini ma jooksen, seda kiiremini see jooks lõpeb, sest ega ka aeglasemalt joostes ei olnud enam teps mitte kergem.

Mingi 38km kohtasin teeääres silti - "sa old nii värske".

39km-l jõudsin mõtteni, et kindlasti ei jookse ma kunagi enam ühtegi maratoni.

40km hakkas vasaku jala terve reielihas krampi minema... selline väga kange oli aga õnneks ikka kuni lõpuni päris kõvasti niimoodi krampi ei läinud nagu vahest säärelihas läheb. Aega ma juba ammu ei jälginud, sest oli selge, et ikka jooksen üle nelja tunni. Tempo oli selline, et minu ees üks mees vahepeal kõndis vahepeal jooksis ja kuigi mina koguaeg jooksin, siis ikkagi temast mööda ei saanud. Kohati hakkas pilt isegi veidi niimoodi vilkuma või kõikuma, et ikka üritasin tasa ja targu minna, sest nii lõpupeal ei tahtnud enam katkestada küll...

... ja siis lõpuks see lõpp juba paistis. Siis päris veel lõpus tegin ühe rootsi pensionärgia hirmsa lõpuspurdi pool longates ja saime vist sama aja. Aeg tuli 4.17.58. Kaela sai medali ja asusin kohe kohta otsima kus saaks istuda või pikali visata aga seal olid igalpool need munakivid, nii et pidi päris pikalt edasi vaaruma enne kui sain veidi istuda.

Nägin Tommit ja ajasin veidi temaga juttu, siis läksin edasi... kui algul nagu süda ei olnudki hull siis natukese aja pärast läks süda pahaks - mõtlesin, et kas selle spurdi pärast või millest aga mingi pool tundi oli nii et süüa ei tahtnud... siis juba läks paremaks. Käia oli ikka väga kange ja seda ka järgmisel päeval. Kanged olid just need lihased reie tagant ja puusad olid valusad, aga imelik imelik, et juba mingi teisel päeval ei olnud eriti midagi viga - päris kiirelt läks kõik ära. Võibolla sellepärast, et Tiidrek andis mulle ühe Magneesiumi pudeli, mille ma peale jooksu ära jõin - see pidi aitama taastuda.

Jalale tuli paar villi ka aga muidu midagi väga ära ei hõõrund. Enne just mõtlesin, et soovitatakse vaseliniga määrida ja plaasterid panna, aga ma ei pannud - näed, polnud vaja kah.

Ja nagu nende asjadega ikka on, nüüd juba vaikselt mõtlen, et millal võiks uue maratoni joosta, et ikka saaks alla 4 tunniga.

Otsematk

2010-08-21T13:44:00.000-07:00

Matkasime Aegviidust Tallinna maanteeni (Anna bensukani). Kaasas olid kaks GPS-i millega sai siis väga täpselt otse liikuda. Tegime sellise reegli, et 30m rohkem ei tohi sirgjoonest kõrvale kalduda. Päris naljakas oli. Eriti algul kui maantee pealt pool diagonaalis võssa ronisime. Ja siis muutkui läksime - läbi võsa ja metsade ja rabade, püksid jalast ja üle kraavi, püksid jalga ja varsti uus kraav. Majasid väga palju teepeale ei jäänud aga mõnel kohalikul võis küll päris kummaline olla näha kui me kusagilt võsast lihtsalt välja ilmusime ja üle õue järgmisse võssa kadusime. Kohati oli nii, et kõndisime mööda ilusat heinamaad ja siis pool viltu kaldus tee ära minigisse erilisse tihnikusse ja eks siis kiusatus oli, et mis me siin rapsime selles nõgeste ja okste hunnikus kui paralleelselt läheb heinamaa või mingi tee, aga kord on kord ja ikka kokkuvõtteks võib öelda, et väga lahe oli. Üks veidi laiem jõgi jäi ka tee peale kust üle ujusime või kes ujus, kes vedas asju peakohal. Ja olge valvel- rabas saavad varsti jõhvikad valmis!
Boonusena oli veel see, et kui Tallinna poole hääletasime siis üks auto pidas suisa ise kinni, ilma et kätt oleks pidanud tõstma - roolis oli Lauri Lehtsaar!

2010-08-18T13:00:00.000-07:00

Jäigi siia blogisse kirjutamata, et jõudsime kenasti reisilt tagasi. Kokku olime siis teel 2 ja pool nädalat. Praegu ei hakka enam väga detailselt kirjutama, et mis veel juhtus, kuna paljudega olen juba sellest rääkinud.

Küsitakse mida me õppisime... No üks asi mida mina õppisin on kindlasti tänulikkus ja abivalmidus. See on väga ilus hetk, kui sulle keegi lihtsalt niisama midagi annab, lihtsalt et aidata. Teinekord tekkis suur tahtmine kuidagi tasuda seda head aga kuna see tihti võimalik ei olnud, siis tasume selle tulevikus teistele inimestele.

Lisaks sellele õppisime veel palju muud, osad nendest asjadest olid vanad elutõed, mida kõik teavad aga nüüd said need ka praktikas ära proovitud:

kui palud siis saad, kui koputad siis tavaliselt avatakse, kui ei koputa, siis keegi ei ava, sest nad lihtsalt ei tea et sa uksetaga oled.

Õppisime, et alati tasub küsida, sest mõne inimese lahkus võib olla ootamatult suur.

Inimese lähedal viibimine ja kasvõi vaikimine sünnitab pisitasa sõprust - nagu ma juba varem siin kirjutasin - toimis ka seekord.

Rekkad ei viitsi peatuda kui neil on suur hoog sees.

Turvaline koht linnas magamiseks on trepikoda.

Raha saab kiiremini küsides kui mütsiga kerjates.

Pealtnäha kurjad inimesed võivad osutuda väga lahketeks.

Tühi kõht on parem kui liiga täis kõht...

Jumal teab kuidas on kõige parem, nii et tasub teda usaldada ja oodata vaadata mis tal plaanis on.

Ümber linna ei tasu jala minna, tuleb sõita linna sisse ja siis linnaliini bussiga sinna teeäärde kuhu lähed hääletama - hoiad palju aega kokku.

Noh, vot igasugu selliseid asju... Valduriga oli huvitav rääkida elust ja kõigest - tuli välja, et meil on palju sarnaseid mõtteid.
Kui rääkida sellest, et kui madalale me siis laskusime oma kodutu eluga siis võibolla oli see siis kui ükskord mööda tänavat käies leidsime maast ühe pooliku küpsise. Kõht oli parasjagu väga tühi ja küpsisel oli kreem vahel, nii et me tegime selle pooleks ja sõime ära. Prügikastist otsimiseni me sellel reisil ei jõudnud.

Nüüd on aga nii, et käin jälle tööl ja õhtul poest läbi minnes teinekord ikka mõtlen, et vaata kui lihtne - tahan jäätist ja muutkui ostan.

Sel nädalavahetusel on plaan teha üks eesti sisene matk. Idee on selline, et minna sirgjoones ühest punktist teise, nii et ei lähe mööda teed ega midagi vaid lihtsalt lähed otse. Miks see mulle lahe tundub on, et nii vast näeb kohti ja asju mida tavaliselt ei näe ja kuhu muidu ei satu. Selline mõnus võsas ragistamine vast tuleb!

Lõppu panen Ukraina reisi lõpupildi - oleme oma nö. ööriietuses.

2010-07-13T07:28:00.000-07:00

Oleme jõudnud järjega musta mere äärde, oleme külas Alinal, kes on üks tuttav eesti/ukraina tüdruk, õpib Krimmis. Elu on huvitav, sest kunagi ei tea, mis saab järgmisel päeval, mida sööd või kus magad. Praeguseks oleme ööbinud järgmistes kohtades: bensukas, rekkas, poemüüa poja sõbra kodus(mina, Valdur ja kass), hotelli rõdul, tänaval, kiievi 23korruselise maja katusel, rongijaama kohviku lastetoas, rongis, hotelli fuajee diivanil teeseldes istumist.

Laupäev oli näiteks selline päev:
Ärkasime pargis, kus meid kolmandat korda ära aeti. Hommikusoo;giks soime ta'naval yhe puuotsast mureleid. Tahtsime leida internetti. Läksime uhkesse hotelli ja küsisime - nad ütlesid et net maksab aga andsid muud infot ja helistasid ühte turismibüroosse, et me tuleme. See oli väga hea, sest selle kõne peale kohtlsid nad meid väga viisakalt (muidu on ukrainas ikka kõik teenindajad väga kurjad), andsid meile tassi kohvi ja lubasid ka oma arvutit kasutada. Sealt lahkudes oli meil kõht tühi ja küsisime inimestelt supiköögi kohta. Esimene mees ütles, et kiievis ei olegi supikööki aga andis meile 40 kohalikku raha. Üks kodutu aga seletas lahkelt kus supiköögid on ja me läksimegi seda otsima. Teepeal astusime sisse ühte kohalikku jõusaali nimega "bicseps". Seal võttis meid vastu Ukraina esikulturist, kes ütlses, et esimene proovitreening on tasuta. Panime aja kirja õhtupoolikuks ja läksime edasi. Supikööki otsides ronisime üle ühe aia ja sattusime eksikombel Aserbaidzaani saatkonda, kus üks mees (tõenäoliselt saatkonna kaitseall)hakkas ärevalt valvurit hüüdma. Midagi hullu meiega siiski ei tehtud - saadeti lihtsalt minema. Supiköögis sõime kõhu täis, mille järel nunnad soovitasid meil tungivalt lahkuda. Seejärel oli meil vaja saada endale kaks särki, et minna eelmainitud trenni. Uurisime poodide kohta, kuid läheduses midagi ei olnud. Astusime sisse teepeale jäänud hostelisse, kus meid tervitas viisakalt Tanja. Ütles, et üks öö maksab 150 krooni ja lubas teha meile 130-ga kuna me oleme nii vaesed. Meil aga oli ainult see saadud 40 raha. Küsisime siis särke. Ta isegi läks otsima ja lõpuks leidiski kaks särki (ilmselt ühe tema külalise omad). Lubasime pärast tarvitamist tagasi tuua. Meie treeneriks sai musklimees nimega Dimitri, kelle onu elab ka eestis. Pumpasime usinasti - rind, selg, delta, bitseps, kõht. Tundsime ennast meestena. Seejärel täitsime trenni põhieesmärgi - pesime oma riided ja ka ennast - hea tunne jällegi puhas olla. Viisime riided tagasi hosteli, kus meile lahkelt teed pakuti ja küpsist ja jalkat vaatasime ka. Tundsime end juba nagu kodus kui oli jällegi aeg tänavale kasida. Teel metroo peatusse nägime ühel platsil uhket pidu - valged uhkelt kaetud lauad, ülikondades mehed, pikkades kleitides naised. Peopaikk oli ümbritsetud aiaga mida valvasid profesionaalsed turvamehed. Peitsime asjad põõsastesse, panime jalga kaltsukast tasuta saadud peopüksid ja asusime hiilima. Peotelgi tagaosast jalutasime enesekindlalt vesteltes nurgataga suitsetavate peoliste sekka ja seejärel juba telki. Istusime lauda ja viipasime kelnerile - "One coffee please!". Kelner: "American or latte?". "American pleas". "Just a moment", ja kelnerlikul kombel tõtates läkski ta meile kohvi valmistama. "We were in!!!" Kahkjuks oli enamus sööke juba söödud, nii et saime vaid saia, leiba, torti, ohtralt apelisini ja õunamahla. Lasime kohalikul fotograafil ka selle kauni hetke jaa'dvustada, vast netist leiame kunagi pildi.
Lahkudes pistsime veel veidi leiba saia taskusse, nagu ikka ka kooliajal sai tehtud.
Jo]udsime viimase metroo peale ja so'itsime linna serva. Ja'litades kohalikke noori saime yhe 23 korruselise kortermaja altuksest sisse. Huvitaval kombel olid ko'ik vaheuksed lahti, nii et paa'sesime katusele, kust avanes romatiline vaade o'isele kiievile - meie seni ko'ige ilusam oo;bimiskoht. Isegi mo'ned pappkastid leidsime kylje alla.

Pilt meie treenerist

2010-07-10T02:06:00.000-07:00

Oleme jo'udnud kiievisse. Magasime ta'naval kuna ei leidnud kohta. A'rkasime kell 2 sellepeale et politseinikud tonksisid meid jalaga. Proovisime magada veel kahes kohas - igalt poolt aeti a'ra, aga oleme sellele vaatamata va'rsked ja kerjamiseks valmis.
Hambaharja ja pasta saime!

2010-07-07T00:46:00.000-07:00

Tere. Oleme joudnud poola mingisse linna. La'inud on toredasti. Kui alustasime nii, et olid vaid lyhiksed pyksid ja sa'rk, siis valgas panime end korralikumalt riidesse. Tasuta onnestus saada pikad pyksid ja dressipluusid, mina sain mytsi (oe soovitusel), siis saime veel pastakad ja ma'rkmiku, tikud, yhe ra'tiku, mida kasutame kotina ja lugemiseks raamatu. Tundus lopuks, et nagu saakski igalt poolt koike tasuta - naljakas, aga jah, valgas lahked inimesed. Kysisime ka too'd aga seda ei o'nnestund saada. Et midagi syya saada korjasime veits pudeleid ja ostsime yhe leivapa'tsi, millest ja'tkus kaks pa'eva. Poes olid ka yhed ilusad o'unad, mida meile osteti kui me palusime, et kas te meile need o'unad ostaksite. Yldse tundub nii, et kui inimeste ka'est midagi kysida, siis nad on va'ga lahked.
Haa'letada on meil pa'ris raske, sest kuigi me oleme normaalsed mehed, siis va'lja see vist eriti ei paista ja keegi meid peale vo'tta ei taha. Juba oleme tunde teeaa'res passinud suure palava ka'es. O'nneks aga on nii, et kui la'hme autojuhtidega raa'kima siis saame ikka peale. Esimese pa'eva o]hul raa'kisime valkas [yhe rekkamehega, kes lubas meid hommikul a'ra viia. Andis meile ka kohvi ja vorstisaia, mis oli va'ga hea. Yldse on ko'ik toit nii hea mis me saame, sest meil on kohud natuke tyhjad. Mees andis meile ka oma teki. Magasime siis tema teki all ja va'ga palju saa'ski oli meid soo'mas. Va'ga palju. L]puks kolisime muru pealt betoonile, sest seal oli va'hem saa'ski. Eile(teisipa'eval) siis haa'letasime pikalt ja keegi meid peale ei v]tnud... siis raa'kisime niisama juttu, elust ja Jumalast. Lopuks saime lati leedu piirile, kus moningast venekeelset vestlust yhe rekkajuhiga selgus, et ta on hoopis eestlane. Oli va'ga tore mees. Andis meile syya, ja oo;bisime tema rekkas, et oleks va'hem saa'ski. Tema meid to'igi siia va'iksesse poola linna, kus me nyyd oleme. Netti saime yhe uhke hotelli fuajees, siin pesime ka pesu vetsus ja nii. Nyyd siis yritame edasi. Oleks vaja saada hambapasta ja veidi syya, mingi tekk ei teeks ka paha. Prygikottide peale oleme isegi mo'elnud ka. Tahaks mingit too;d leida, aga ega see vist va'ga kerge ei ole.

2010-07-04T23:59:00.001-07:00

Täna lähme Valduriga prügi välja viima ja telefoni teel nii paar nädalat meid kätte ei saa... võibolla vahel õnnestub netti pääseda, siis saab paar sõna öelda. Prügi välja viima selles mõõtes, et Lauri soovitas, et kui lähete reisile, siis minge kui läheks korraks õue prügi välja viima aga siis lähete hoopis reisile. Nii me üritamegi teha, et ei võta kaasa asju ega raha. No mingid riided on ikka seljas, sest ikkagi tänavale minek.
Olge siis tublid seniks.

Unistuste hetk!

2010-06-25T15:12:00.000-07:00

Suvi kipub tihti vaimses mõttes nagu käest ära minema. Paljud harivad üritused lähevad suvevaheajale ja inimese osaks jääb vaid oma mõtteid mõelda või telekat vaadata. Et seda tühimikku veidi täita postitan oma blogisse mõned filosoofilist laadi tarkuseterad minu sõbra Markuse sulest, mis peaksid teie vaimu hoidma erksana terve suve - mõtteainet võib jaguda isegi aastateks. Rõõmsat vaatamist!

2010-06-06T10:40:00.000-07:00

Istusin bussipeatuses ja närisin peperoni vorsti. Siis tõmbasin tüki kurku. Oleksin võinud sealsamas lämbuda, sest kõik käis ju sedavõrd kiiresti ja olin korraga päris nõutu, et mis siis nüüd ettevõtta või kust abi otsima minna. Kuid mu kehal oli juba plaan valmis ja ta hakkas innukalt köhima. See plaan tuli välja oli geniaalne, sest juba mõne sekundi pärast lendas vorstitükk kurgust ninna. Kriitiline olukord oli möödas, kuid selline väike ebamugavustunne ninas siiski andis tunda. Vaevalt jõudsin mõelda, et mis siis nüüd, kui keha justkui ütles mulle: "Ole mureta, mu väike sõber... jäta see probleem minu hooleks ja mõtle suuremaid mõteid kui see mõte vorstitükist". Ja sedamaid tuli mulle aevastus peale ja vorstitükk lendas ninast välja.

2010-06-01T15:15:00.000-07:00

Olen avastanud et mul on düsgraafiku kalduvused. Kuna mind on pikalt koolitatud, siis tean tegelikult, et vahest võib s-i kõrval olla ka nõrk d. Kuigi ma mäletan siiani seda pettumust, kui õppetaja olles ise enne öelnud, et s-i kõrval on alati t, pärst siiski teatas, et vahel ei ole. Mul see düsgraafia väljendub nii, et kui ma kirjutan kiiresti ja olen hästi süvenenud sellesse mida ma kirjutan, siis ma võin teha täiesti absurdseid kirjavigu. Noh, see on juba ammusest ajast et näiteks "pakter" kirjutasin ülikoolis. Viimasel ajal olen oma radioloogia vastustes leidnud selliseid sõnu nagu "davapärasest" ja kõige juba ütleme nii et hirmutavam sõna tuli mõned päevad tagasi - "häggi" - mis siis tegelikult pidi olema "äkki". Njah, see ongi selline asi, et kui siis uuesti sõna loed, siis juba ta tundub vaadates nii ebanormaalne, et igaüks saab aru et valesti, samas ikka ja jälle tuleb taolisi vigu sisse. Aga no mis teha. MRI ajust võiks muidugi igaks juhuks teha.

Head emadepäeva, emad!

2010-05-09T13:15:00.000-07:00

2010-05-08T17:16:00.000-07:00

2010-04-12T01:18:00.000-07:00

Sellel nädalavahtusel käisin S-is. Laupäeval olin ka P-s ja siis juhtusin nägema A-d ja M-i. Nende väike L üllatas mind sellega, et kuigi ta oli alles I siis ta juba naeratas nii mõnusalt läbi une nagu oleks juba T. Silmad tal ka liikusid. Igatahes väga armas.
Siis jõutsin I ja E-ga tagasi S-i, kus meid ootasid juba M, E ja J. Nendega läksime S vaatama. Oli päris lahe. Sõitsime D-ga isegi läbi vee nii et kõik pritsis. Kiirelt vaatasime ka S tammi. Õhtul käisime saunas. Pühapäeval hommikul käisin K-s ja M ja E ja J läksid tagasi T-i. I ja E-ga käsime surnuaias ja pärast M juures. Seal olid ka T ja H ja muidugi V, kellega ka veidi juttu ajasime. Nii et nüüd siis mul juba teine nädalavahetus kus olen viibinud looduses. Eelmine nädalavahetus käsin A, A, H-i ja R-iga R-s kus olime suisa ühe öö ka. Oli väga tore nii siis kui ka nüüd. Võibolla isegi järgmine nädal teeme A-ga mingit möllu.
Aga praegu on E ja olen T-is, I-s ja teen oma igapäevast tööd nagu ikka. Kuna kevad on tulnud, siis ärge unustage, et juba saab õues jooksmas käia ka!

2010-04-05T13:26:00.000-07:00

Viimase aja kõige suurem läbielamine juhtus mul pühapäeval, kui sõitsin bussiga Tartust Tallinna poole. Lugesin parajasti Tõde ja Õiguse raamatu esimest osa. Seal oli Krõõt jäänud oma teise lapse ootele ja kui sünnitusvalud pihta hakkasid olid kõik just kusagile ära läinud. Andres ilmselt oli väljal niitmas koos Jussi ja Mariga, Saunamadis küttis sauna ja Oru rahvas oli oma kodus. No ja siis juhtuski nii, et ta sünnitas lapse päris üksi ära ja veel roomas mööda põrandat, et ta puhtaks pesta, sest jõudu ei olnud püsti tõusta... ja pärast kõike seda jääb teadmine, et mehe jaoks on see ikkagi üks suur pettumus, sest sündis tütar, mitte poeg nagu oodati. Karm ma ütleks.

2010-02-25T09:06:00.000-08:00

Mõtlen ikka vahel evolutsioonist. Ka täna mõtlesin, kõndides Solarisest Viru keskuse poole. Ise ma arvan, et ikka Jumal tegi maailma aga võibolla ta tegi selle kuidagi niimoodi evolutsiooni abil. Et ta ka katsetas, algas väikestest rakkudest peale ja siis järjest täiustas. Tundub loogiline, sest ta on ju ka inimene - no nii ei saa tegelikult öelda, ma tean, sest ta ei ole, aga võibolla meie olemus on ikka kuidagi sarnane tema omaga, ma arvan küll. Usun et mingi põnevuse moment ikka oli Tal kogu selle universumi ehitamisega ja see eeldab seda, et tuli katsetada, sest kui kõik oleks juba automaatselt kusagil kapis valmis olnud siis oleks ju igav.

Kui mõtlen aga evolutsiooni teooriale kust Jumal on välja jäetud, siis see tundub väga ebatõenäoline aga mingil määral siiski loogiline. Üks asi aga millest ma aru ei saa on see, et miks elusad olendid selles teoorias elada tahavad? Miks nad püüavad oma elus olekut iga hinna eest säilitada? Kui elu tekkimine oli juhus, siis tähendab see seda, et elul kui sellisel pole iseenesest mingit väärtust. Maakeral on ju suva, kas tema peal on kivi või näiteks vihmauss. Vihmauss üritab elus püsida, aga miks ta üritab? Kõigil on ju temast suva... miks toimus areng järjest keerukamate organismide suunas? Selleks, et kindlustada elu püsimine järjest keerulisemates oludes - konn ei saa külmas hakkama aga imetaja saab. Aga kui elu tekkimine on juhus siis pole keegi elu püsimisest tegelikult huvitatud... kõik võiks lõppeda, kogu elu võiks kaduda ja sellel poleks mingid tähtsust, sest poleks kedagi, kes seda isegi märkaks või suudaks kuidagi teadvustada. Lihtsalt kivi oleks kivi peal nagu üks kuulus poeet on kunagi öelnud.

See on üks põhjustest, miks ma arvan, et Jumal on siiski olemas, sest kui millegil poleks mõtet, siis oleks see ikka suht mõttetu.

Varem mõtlesin ma veel ka sellest üpris tihti, kas Solarise kask on päris või kunst - ma nagu sain aru, et ta ei saa olla päris, sest ta on ju ruumis. Samas jälle kui vaatad teda siis ta tundub täpselt nagu päris. Nüüdseks on aga selge, et ta ikka ei ole päris, sest talle on oksad külge liimitud kui lähedalt vaadata. Nii et nüüd ma sellele eriti enam ei mõtle.

Reisilt olen ka nüüdseks tagasi. Loodan, et jõuan veel enne maale kui lumi ära sulab. Väiksena meil alati oli suur mägi lumest, mis talve jooksul kogunes ja siis sai sealt kelguga alla lasta. Sellel aastal on niipalju lund tulnud, et saaks teha vist kasvõi maja kõrguse mäe. Kui ma oleks alles väike poiss, siis ma nii väga tahaks, et kui ma oleks nii suur nagu ma praegu olen, siis ma teekski selle suur mäe päriselt ehitaks valmis.

2010-02-15T16:21:00.000-08:00

Täna hakkame tagasipoole lendama!

2010-02-09T22:49:00.000-08:00

Viimaste pa'evade ma'rksona voiks olla buss. Oleme jaava saare idaosas ja ka'isime kahte vulkaani vaatamas. Yleyldse tunnen ennast kui vulkanoloog juba, sest see oli kokkuvo'ttes juba 3-s mille otsa ronisime. Seni vaadatud vulkaanid pole ainult pa'ris too;korras olnud, nii et laavat pole kahjuks veel na'inud, aga lootus pole kadunud. Need hetked, kus me just ma'e otsas ei viibi olemegi veetnud bussis. Viimane bussiso'it (kokku 4 erinevat bussi) kestis kella 12/st pa'eval kuni kella 6-ni ja'rgmisel hommikul. Publik bussid on siin paras vaatamisvaa'rsus. Kui meil ta'idab buss vaid transpordi funktsiooni, siis siin on funktsioone tunduvalt rohkem. Ko'ige po'hilisem on muidugi see, et iga nurga peal kus buss va'hegi kiirust alla vo'tab hyppab mo'ni kaupemees sisse, et myya riisi voi vett voi mingeid kartuli kro;psu moodi asju, samuti saab osta kleepekaid voi taskulampe. Huvitav on see, et mo'ned kaupmehed kargavad bussi ja siis jagavad kauba kohe laiali - annavad inimestele ka'tte. Siis hiljem hakkavad kokku korjama ja siis ilmselt ongi suurem to'ena'osus, et kui oled juba pa'hkli kotti natuke aega oma ka'es hoidnud, et siis nagu tahadki seda osta endale. Ko'ige huvitavam asi mida bussis myydi oli pea inimese pikkune ma'ngukrokodill.
Lisaks kaupmeestele hyppavad bussi ka muusikud. Ko'ige suurem oli vist neljast inimesest koosnev ba'nd - 2 kitarr ja trummid ja laul ja siis nad laulavad seal vaheka'igus moned laulud ja lasevad mytsi ringi ka'ima. Esimene ba'nd kes niimoodi bussi hyppas oli kusjuures ta'itsa heal tasemel. Hiljem on muidugi na'htud igasugu mehi. Yks na'iteks musitseeris nii, et sahistas yhte pallikest ja siis vahpeal puhus seda vilet mida spordivoistlustelgi puhutakse.
Igal bussil on va'hemalt yks reisisaatja, kes ko'va ha''lega karjudes inimesi bussi kutsub ja siis neid istuma juhatab ja yleyldse nagu meeleolu yleval hoiab. Eile proovis Markus ka vahepeal seda ametit ja kohalikel oli va'ga lo'bus kui valge mees neid indoneesiakeelsete lyhilausetega tervitas ja edasi juhatas.
Teine asi mida oleme ko'vasti teinud viimasel ajal vo'i noh koguaeg on tingimine. See vahepeal tyytab va'ga a'ra. Aga noh, hinnad on sellised, et esimese hooga o;eldakse bussipileti hinnaks na'kku 150 krooni raha aga hiljem selgub, et pilet on ikkagi hoopis 16. Nii siis ongi juhtunud olukordi, kus mingi puuvili ja''b meie poolt ostmata kuna 3kr/se kilohinna asemel kysitakse 5krooni. Voib tunduda va'ga tobe euroopast vaadates ja meile endalegi vahel tundub, et kulutada palju aega ainult 2 krooni pa'rast aga samas siin olles tekib mingi trots sisse. Ja nagu To'nis ytles: turgu ei tohi rikkuda!

Ta'na ko'ndisime kella kuue paiku va'ikestel ta'navatel ja vaatasime kuidas lapsed kooli la'hevad. Kui ema viib oma lapse kooli, siis peale seda kui laps on motikalt maha hypanud ja kooli uksest sisse hakkab minema vo'tab ta ema ka'e ja paneb endale vastu otsaesist.

Oleme lo'unamaal aga meil ko'igil on ko'va nohu.

Siin on vihmaperiood ja hetkel sajabki vihma

Ja'reldus: elus on mo'ned asjad loogilised, mo'ned ja'lle ei ole.

Minu o'dedest noorim hakkas blogi pidama! ootan huviga tema postitusi, sest veri on ikka paksem kui vesi!

Mul tuleb igalt poolt nahka maha - selliste suurte latakate kaupa :) See on nagu selline uuestisynd mones mo'ttes.

Yhes va'ikeses kylas.

2010-02-07T21:46:00.000-08:00

2010-02-05T06:59:00.000-08:00

Nyyd olemegi yhel saarel. Siin on palju rahvast ka. Oleme 2 pa'eva snorgeldanud aga midagi va'ga erilist ei ole. Vorreldes eelmise aasia reisi snorgeldamisega on kesisem tunduvalt. Aga muidu on ilus koht. Ta'na ainult kogemata korvetasin ennast a'ra pa'ikese ka'es. Mo'tlesin, et olen juba pa'ikest saanud kyll ja eriti ei muretsenud aga moned kohad ikka ei olnud - na'iteks polveo'ndlad... nyyd kui pysti tousen on selline tunne, nagu nahk ka'riseks sealt... Ka'el on yks laik kust nahk oli just maha tulnud, nyyd po'letasin selle uuesti a'ra, ilmselt tuleb nahk ja'lle maha sealt - varsti on auk ilmselt selle kohapeal.
Turisti kohtade ja tavaliste kohtade vahe on siin ikka va'ga suur. Kui mujal ko'ik inimesed kogunevad sind vaatama ja hyyavad midagi, siis siin ei tee inimesed sust va'lja, va'ljaarvatud muidugi need kes sulle midagi tahavad myya. Ta'na siis votsime kanuu ja soitsime yhele rahulikumale saarele maqga... seal oligi nii, et muidu nagu aasia kyla ikka aga inimesed ei tule ise suhtlema - mingis mo'ttes vahelduseks muidugi on see tore ka... saab rohkem oma mo'tteid mo'elda ja ko'rvalt vaadata nende loomulikku igapa'eva elu. Ta'na tekkis meil arutelu, vaadates kohalikke loomi ringi sagimas, et kui ma oleks kana, aga oma mo'istusega, et kuidas siis oleks. Et kas suudaks inimestele kuidagi teatavaks teha, et ma olen inimese mo'istusega vo'i nad ei saaks sellest aru ja teeks ikkagi must suppi lo'puks. Vo'i siis kui o'nnestuks midagi erilist teha, siis vo'ibolla saaks minust hoopis kanajumal kohalike jaoks, sest siin on pa'ris palju hindusid. Muidugi oleks ka palju probleeme sellises olekus - kuidas na'iteks kuke ka'est minema paa'seda?! Ja siis kui olen munenud muna, noh olles kana, et huvitav kas siis on kuidagi emotsionaalselt raske vaadata kui inimesed selle a'ra soo;vad vo'i on suva? noh igatahes palju kysimusi... ja kusjuures pa'rast seda arutelu tuligi yks kana ja vaatas meid, vaatas pikalt... pa'riselt!
Muideks siin saartel on ko'ikide kasside sabad a'ra loigatud - miks seda ei olegi veel teada saanud. Poisid ytlesid, et neid syyakse koos maagiliste seentega aga ma arvan et nad tahtsid meile nalja teha.

2010-02-02T09:19:00.000-08:00

2010-02-01T07:36:00.000-08:00

natuke kui nyyd ajas tagasi minna, siis kui me sealt dsungli saarelt a'ra la'ksime, selle puust laevaga, nagu juba varem mainitud, siis olime meiegi seekord nagu silgud pytis. Oli kahtlemata va'ga huvitav seal niimoodi olla - osa rahvast, nagu o;eldakse voi noh ma ytlen nii. Laeval kohtasime yhte norra meest, kes oli elanud aasta nende pa'ris toeliste pa'rismaalaste juures, kes ikka pidid veel kusagil saare taga otsas olema. Tema ka'est oli va'ga huvitav kysida ko'ike seda, mida ta on kogenud ja ta nagu oligi meie ideaal, kes tegi teoks selle mis meil ebao'nnestus. Samas pean tunnistama, et ei tea kas ise viitsiks niikaua elada sellises kohas. Norra mehel oli ka yks pa'rimaalane seal laevas kaasas, kes siis esimest korda nyyd suuremale saarele la'ks. Kunagi peaks sellest koigest ka yks dokumentaalfilm valmima.
Samal ajal kui mina selle norra mehega raa'kisin, voi noh lyhemalt o"eldes, et mitte koguaeg o'elda norra mees, norrakaga raa'kisin, vo'i siis juttu ajasin vo'ib ka o'elda, said moned meie seast ja'lgida kuidas kohalikud moslemid tegid mingit imelikku palvust, mille ka'igus kuidagi yritati viia ekstaasi yhte naist aga jah, ma seda kahjuks ise ei na'inud. Siis lo'puks ma la'ksin pytti nagu silk, et magada. Ko'ik magasid sealr risti ra'sti kes kus sai, kauba vahel mida oli ka palju. Eriti palju oli muideks banaane. Laeva kylje uksed olid lahti ja tuul puhus sealt mahedalt, seal oli tore istuda ja mo'elda, et kui kukuks va'lja, et kas siis upuks a'ra voi ei upuks.
Kui jo'udsime yle vee, siis kiiresti kiiresti so'itsime uude linna, ikka et oleks vaheldust. Seal me natuke aega ei teadnud mida tegema hakata. Ka'isime haiglat vaatamas, nagu ma juba lyhidalt kirjutasin, nyyd markusel ikka parem juba. Soo'mas ka'ime ka ikka aegajalt - osalt sellepa'rast, et proovida uusi toite, osalt selle pa'rast, et ko'ht la'heb tyhjaks. Selle linna ko'rval oli yks suur ma'gi, vulkaanima'gi. Otsustasime sinna otsa ronida ja kuna mingi traditsioon on, et sinna peab oo;sel minema siis me ka otsustasime oo;sel minna. Giidi ei vo'tnud, kuigi ko'ik ka'sikisd meil teda votta aga me ei tahtnud, osalt sellepa'rast et la'heb palju raha, osalt sellepa'rast, et siis ei saa teha seda mida ise tahad. Pealegi kuna ma'gin oli nii linna la'hedal, siis oli seal ha'sti palju ka'ijaid, noh mitte hetkel, vaid nii yldiselt. Nii oligi, et kui ei saanud aru kust minna tuleb, pidi vaatama kuhu prygi rada la'heb. Jo'udsime kella 12 oo;sel peaaegu tippu. Siis tuli eemalt a'ike ja me hakkasime kartme, et ja'rsku loo'b meile sisse ja ja'ime toppama. Ma siis tahtsin teha va'lgust pilti, mille peale muidugi a'ike ja'i ja'rgi kohe. Noh, mul natuke see plaan tegelt oligi, sest need asjad ikka nii toimivad, et seda mida tahad ei saa, siis tulebki kaval olla. La'ksime edasi ja sattusime kokku kohalike poistega, kes seal juba paar pa'eva telkisid. Nad pakkusid meile kohvi ja ajasime juttu. Suisa isegi laulsime vastastiku laule. Siis magasime paar tundi ja la'ksime ta'itsa tippu, et n'ha pa'ikseto'usu. Pa'ike to'usiski ja me na'gimegi seda. Nii oligi la'inud meie plaan korda. Yllatuseks veel oli see, et seal toesti olid ka vulkaani sellised augud mis tossasid ja yks oli eriti sygav ja ja'rskude servadega. Ma polnudki enne nii vulkaani moodi vulkaani na'inud. Siis veel niisama natuke passisime seal yleval ja vaatasime kuidas pilved igaltpoolt tulid. Siis la'ksime alla ja so'itsime yhe imeliku ja'rve aa'rde mis asus ma'gede keskel yhes suures augus. Buss so'itis pool tundi sinkavonka sinna alla. Ujusime ja'rves ja ko'ik oli rahulik. Ja'rsku aga tousis tuul... ta'iesti imelik, pa'ike paistis ja ko'ik oli nagu ennegi ainult tuul la'ks ja'rjest tugevamaks. Samuti oli seal yks koer, kes hakkas kuidagi imelikult ka'ituma. Noh, me saime kohe aru, et nyyd pole muud kui et yks looduskatastroof on tulemas. Just natuke enne tuule tousu oli markus ka tunnetanud va'ikest maava'rinat, mida mina kyll ei tundunud, aga yks kohalik ka ytles, etnagu oli olnud. Niisiis la'ks tuul muutkui veel va'ga eriti juba ko'vaks ja me otsustasime minna ja'rve juurest majade juurde. Siis hakkas sadama ka veel ja yks kohalik kullakaevur kutsus meid enda majja ja andis kohvi. Vahepeal loojus pa'ike ja taevas la'ks ebatavaliselt oranziks (ma ei tea ta'pselt kuidas seda va'rvi kirjutatakse). Siis meil oli tekkinud vahepeal veel yks so'ber kes viis meid autoga linna tagasi. SUures paduvihmas soitsime ja see oli selline hirmus kihutaja mees aga o'nneks suht osav. Ta raa'kis, et sellise vihmaga voib see tee lihtsalt a'ra vajuda, et eelmise sajuga oli tekkinud teisel pool ja'rve maalihe - meil tekkis natuke hirm. Ilmselt seda see koer ette ennustaski. O'nneks siiski maa ei lihkunud ja jo'udsime tagasi koju, kust siis ja'rgmisel pa'val juba Balile lendasime.
Praegu siis oleme endiselt balil. 2 pa'eva oleme surfanud. Noh natuke vahel saame laua peale pysti ka aga eks ta ikka nigelalt va'lja tuleb. Profid raa'givad, et selles kohas kus me oleme ikka lained pole ka va'ga head, kyllap ons to'esti see viga. Muud midagi siin ei oskagi teha. Pyhapa'eval ka'isime kirikus kus oli inglise keelne teenistus. Sealt saime endale yhe hiinlasest sobra, kellega pa'rast ka korra kokku saime. Peale surfamise oleme ka'inud paar korda massaazis, kuna siin on tund aega ~ 40-50 krooni. Ko'ige populaarsem na'ikse olevat jalamassaaz. Proovisime seda ka, aga seal ma'e otsas ka'imisest olid lihased haiged nii et ma ikka paar korda karjatasin ka kui see massaaziinimene mu saa'remarja pigistas.
Homme vist vo'tame motikad ja nats so'idame ringi - kusagil olla veel eriti suured lained, siis tahaks na'ha neid. Ja kuna lennukist oli na'ha et vahetult enne maandumist lendas lennuk yle maantee, siis sinna tahaks ka minna lennukite maandumist ja tousmist vaatama. Siis vist la'hme teisele saarele snorgeldama.
Loodan, et eestis on ikka ko'ik ilusasti!

2010-01-30T08:24:00.000-08:00

Jo"udsime balile. Siin on ha'sti palju turiste. Tulime siia selleks, et proovida surfata. Siin peaks olema suht ko]ige odavam asju rentida kuna konkurentsi on palju. Balil ka'ivad lisaks laa'nemaailma turistidele ka oma maa turistid, kes ka'ivad siin muuseas ka selleks, et vaadata laa'nemaailma turiste. Igatahes va'ga naljakas. Niisiis juhtuski, et kui oma seljakottidega randa jo'udsime, osutusime va'ga populaarseteks. Ridamisi inimesi astus ligi, et meiega pilti teha, moned ja'id niisama juttu ajama... selles mo]ttes pa'ris mugav, et ise ei pea nagu kontakti otsimagi - k0'ik tuleb koju ka'tte. Ainuke jama on, et kui selle ta'helepanuga liiga a'ra harjub, siis eestis vo'ib pa'ris nukker olla pa'rast...

2010-01-28T00:20:00.000-08:00

Nii. Aega on nyyd la'inud vahepeal. Soitsime sibureti saarele, et kohata metsikut loodust. Soit laevaga oli lahe... puust laev, sai lamada tekil ja vaadata ta'hti terve oo;. Meil oli ka kajut kus meid na'ksisid prussakad. Ylejaa'nud rahvas oli keldris nagu silgud p[tis, tagasi soites olime ise ka seal, sest oli huvitavam. Kui saarele joudsime kohtasime yhte saksa tydrukut, kes ahve uurib sealkandis. Siis ta raa'kis kuidas seal ikka aeg/ajalt moni kohalik tuleb ka'si paistes ja siniseks to]mbunud ja kysib meditsiinilist abi kui moni madu on hammustanud... tema paarimees oli just saadetud saarelt a'ra malaariaga ja noh natuke ehmatas meid a'ra kyll selline jutt. Oleks huvitav taga kaasa minna olnud aga kahjuks tal ei olnud paadis piisavalt ruumi ja meil oli ajaliselt vaid 4 pa'eva kuna T]nis pidi siis tagasi minema hakkama. Votsime yhe kohaliku paadi, mis viis meid veidi moo;da jo'ge yles yhte kylla. Tundus nii, et mida saare sisemuse poole minna, seda metsikumaks la'heb. Raa'giti, et kusagil seal yleval elavad pa'ris ho'imud, kes nii pool paljalt ringi jooksevad... Pidasime pikalt siis la'biraa'kimisi ja lopuks saime kaubale, et la'hme koos giidiga, kes oli seal kohustuslik moo;da dsunglit 2 kyla jagu yles ja siis paadiga moo/da joge veel ko'gremale, kus on need paljad inimesed. Me oleks tahtnud minna ilma giidita, sest Tonis oli vaadanud ellujaa'jat ja mina lugenud Tarsanit, nii et oleks lodvalt ise hakkama saanud aga kord on kord. Dsunglis oli va'ga palav, nii et ma enamva'hem ikka pidin vaatama vahepeal, et pilt tasku ei la'heks... vedeliku puudus tekkis vist. Mets ise oli piisavalt metsik minu jaoks kyll va'hemalt, kuigi sealkandis vist mingeid loomi eriti polnud. Tee oli monusalt mudane ja lo/gane koguaeg, nii et olime lopuks ylepeakaela maa'rdnud. Esimene kyla mis tuli oli ha'sti selline ilus - dsungli sees ja kuidagi tundus selline armas. sealt la'ksime suht kiirelt la'bi. Tagumine kyla meenutas aga ootamatult hoopis suvilarajooni - laudadest tehtud yhesugused majad, numbridki peal. Nii me siis veetsimegi ohtu selles metsikus suvilarajoonis, mis patukest salata... telekat vaadates :) Sellel saarel olid enamus inimesi kristlased, siis pyhapa'eva hommikul ka'isme ka kirikus - aru va'ga ei saanud, aga Jumal oli sama. Otsustasime, et edasi kaugemale ei soida, kuna kohalikud raa'kisid, et seal ei olegi mingit kyla, vaid kaks inimest elavad, kes siis raha eest panevad oma suled kylge. Soitsime tagasi paadiga sinna keskmisesse kylla. Seal elasid ka moned endised ta'toveeringutega ho'imu inimesed... elektrit ka ei olnud... Ilmselt seal ka palju valgeid polnud ka'inud, sest igalpool kus me ka'isme ja'litas meid ~ 50/70 inimeste/laste grupp. Pyytsime seal siis joest kala, aga yhtegi ei saanud. Ma'ngisime kohaikega vorku, mis on seal pa'ris populaarne - igas kylas on plats. No ja siis lihtsalt istusime siin seal ymber suur rahvakari. Kylarahvas soo'b seal mingit imelikku kohalikku toitu - saagu on nimi.. selline ta'rklisest tehud ja lehe sisse keeratud asi... koguaeg ainult seda soo;;dvadki - lahe, ei pea motlema mida syya!
Ja'rgmise oo; veetsime dsunglis... meil oli ammu see plaan aga kuna giid oli meiega kaasas ei teadnud kas o'nnestub. Leitsime mingi sellise katuse aluse ja ytlesime giidile, et tahaks oo;seks jaa'da sinna ja ootamatult oli ta nous, ise la'ks kylla tagasi. Esimene asi mis yritasime oli bambusest tuld teha... tuli neid puu tykke yksteise vastu hoo'ruda - ma yhest ellujaa'mis raamatust seda lugesin. No ja hakkaski suitsu tulema... kui me koik kordamoo;da ennast oimetuks olime saagindu, siis lopuks saime ka tule ka'tte. Va'ga voimas tunne oli. To/nise initsiatiivil ehitasime ka yhe bambusest katusealuse, kust ta oo;sel la/bi vajus. Magada oli va'ga kehva sest kuigi olid saa'sevo'rgud siis mingid v'aikesed kihulased na'ksisid meid, neid oli meeletus hulgas. Aga tekialla ei saand minna sest siis oli jube palav. Lo]puks ma siis magasingi niimoodi pyksid peas ja sokid ka'te otsas.
Nyyd pean minema, sest aega ei ole rohkem kirjutada... Ta'na ka'isime kohalikku haiglat vaatamas, sest makul on sinusiit. Palvetaime, vast homseks on terve. Kohalikus radioloogia osakonnas ka ka'isime - neli oli Logiq 5, meil on 9 vist. Nyyd la'hme oo/seks yhe vulkaani otsa ja siis vist lendame balile voi lombokile, et saaks surfamist proovida.

Reisil nyyd siis olemegi.

2010-01-20T03:16:00.000-08:00

Reis on kulgenud seni p'ris p]nevalt. Kes ei usu, et me oleme v'lismaal, siis vaadake, t'pit'hti siin ei ole, sellest te saategi aru et oleme va'lismaal. Ja'ime aasia lennust maha... lend eestist hilines kokku 4 tundi peaaegu ja meil oli kahe lennu vahe ka 4 tundi... terve lennu ikka lootsime et j]uame, vo`tsime kogu pagasi yles ja puha aga ikka ei jo~udnd. Ka'isime siis yhe pa'eva londonis, mis oli ka suht tore. Siis la'ksime malaisiasse, kus olime oo' lennujaamas. Ajavahe to~ttu oli nii, et eesti oo'sel siis lendasime ja kui j]udsime malaisiasse algas seal ja'lle ootamatult oo;. yritasime ja'lle magada kuid kella 3/st olid koik kopsti yleval - nii imelik, et yldse und polnud. Siis joudsime jakartasse, kus lagsime misjona'ri perele kylla. Seal oli supper lahe. Selline toeline slummi elu... ja kui on keegi oma inimene ka seda veel na'itamas on ekstra tore. Ma'ngisime kohalike lastega naljama'nge ja kylameestega malet ka ma'ngisin. Seal varsti peaks tulema yleujutus, aga praegu veel oli nii, et m]nelpool oli vett aga Egoni kodus veel polnud = v]ibolla la'hme tagasi teel sealt veel la'bi. Nyyd oleme sumatral ja so]idame na'dalaks tsunglisse yhele va'iksemale saarele, seda tsunglit kutsutakse hellitavalt malaaria tsungliks, nii et v]tsime mingit kohaliku rohtu isegi. To~nis Roosimaaga ka just natuke aega tagasi kohtusime - kimab siin motikaga ringi, ta on meiega vist nii na'dalakese.
Lund siin ei ole. Selles linnas kus praegu oleme on moni aeg tagasi olnud suht suur maava'rin, nii et osad majad on ta'itsa lo;ssis. Pyyame siis valmis olla kiiresti aknast va'lja hyppama.
Minu nimi ta'hendab indoneesia keeles "surnud", nii et koik saavad selle kiiresti selgeks :)

2010-01-07T15:42:00.000-08:00

Käisin siis sündind last ka Tartus vaatamas nagu lubasin. Nii armas!

2010-01-01T14:59:00.000-08:00

Minu õde sünnitas täna endale ühe lapse juurde. Ta tegi sellise öösünnituse, mõtles, et las olla mehele ka väike üllatus uueks aastaks, et kui ärkavad siis on uus laps niimoodi magab armsalat voodis juba aga noh, ikkagi kogemata ta lobises enne kõik välja ja siis viidi ta haiglasse sünnitama, nii et kõik läks hoopis tavalist moodi nagu ikka need lapsed sünnivad. Sündis poiss, sest kuna meie peres olen mina oma õest järgmine laps, siis olen olnud ka talle heaks eeskujuks, mille pärast ta nüüd sünnitaski juba teise poisi järjest. Nii et olge siis rõõmsad ka kõik teised inimesed, kes te pole minu õed, et jälle on üks eestlane juures ja tehke ise ka midagi lahedat ikka uuel aastal.

Siia panen veel ühe pildi kuidas võiks näha välja Merikese ja Taavo perepilt mingi 30 aasta pärast, siis kui Joonas on parajasti poes ja ainult see uus laps on kodus.

2009-12-10T14:25:00.000-08:00

Jaanuari on jälle plaan reisima minna, jälle aasiasse. Miks just sinna ei tea isegi miks. Väga täpselt ei oska ka veel seda öelda kuhu me seal lähme aga pilet Kuala Lumpurisse on juba ostetud. Mulle tundub, et reisimisega on nii, et polegi väga tähtis kuhu minna, rohkem on tähtis kuidas minna, ehk siis et mis sa seal teed või kuidas oled... Reisi õnnestumiseks on mitmeid tingimusi. Endajaoks olen avastanud vähemalt kaks - reis õnnestub siis kui midagi reisil ebaõnnestub ja mida vähem raha seda parem reis. Päris ilma rahata reisimise kogemust mul küll tegelikult veel ei ole aga mingi hetk tahaks selle ära proovida... Ebaõnnest rääkides meenub kuidas eelmine kord motika kumm katki läks ja me seetõttu ühte kohalikku kanavarbadega majasse lõunat sööma sattusime. Ükskord oli kohe selline plaanitud ebaõnnestumine - et tuli öö ja meil ei olnud kohta kus ööbida ja siis võttis üks kohalik meid enda poole... aga jah, näis siis mis seekord saama hakkab- loodame et ikka läheb õnneks! Üks tähtis asi reisiks valmistumisel on igatahes juba tehtud - Lonely Planet on lugemata!

Unes või unes.

2009-11-16T13:10:00.000-08:00

Öösel magades näen ma tavaliselt unenägusid, igal ööl kui ei ole just väga üleväsinud. Ja arvestades seda, et ma inmese anatoomia näitusele enam soodushinnaga sisse ei saa, tuleb tunnistada, et kokku on nähtud ikka juba päris palju unenägusid. Ja alles nüüd saan ma korraga teada, et võib ka teistmoodi. Siiani olen ma unes näinud ainult seda mida mu alateadvus mulle näitas - ikka ja jälle jäänud maha bussist, jooksnud nii et jalad ei liigu, võidelnud elu ees erinevates sõdades, vaid vahest arva lennanud. Kuid tuleb välja, et selle asemel, et lihtsalt vaadata mida sulle näidatakse, võid endal vabalt ise unenäo "kududa", kui nüüd piltlikult väljenduda või "sepistada" kui väljenduda veidi mehelikumalt. Sa võid ennast arendada nii, et unes saad aru et näed und ja kui sa seda taibanud oled siis võid teha mida tahes, sest unes on kõik võimalik. Selliseid unenägusid kutsutakse inglise keeles "lucid dream".

Lucid dream is a dream in which the sleeper is aware that he or she is dreaming. When the dreamer is lucid, he or she can actively participate in and often manipulate the imaginary experiences in the dream environment.

Sisuliselt on see sama, mis juhtus neoga matrixi esimese osa lõpus. Foorumites antakse ideid, mida teha kui unes teadvusele tuled - paljud soovitavad lennata kosmosesse, või kohtuda mõne tuntud inimesega. Samas võib ka lihtsalt läbi seinte käia või teha midagi muud lahetat, mis tava elus võimatu. Üks naine näiteks rääkis, et käib unes poes sokolaadi söömas, sest seal ei tee see paksuks. Äge on see, et kuigi tead, et tegemist on unega on kõik siiski ülimalt reaalne ja oled endiselt kogu olemusega selles maailmas ka emotsionaalses mõttes. Mõelda vaid kui palju öid on raisatud kehva graafikaga arvutimängude peale, kui võiks möllata päris reaalses mittereaalses maailmas.

Kuidas seda siis teha? Tuleb teha trenni. On olemas teatud harjutused, mis aitavad sul unes teadvusele tulla... Helariga juba proovisime reallity checki - see käib nii, et pead koguaeg kontrollima kas magad või mitte. Noh ärkvel olles on naljakas, sest sa ju tead et ei maga, aga idee on selles, et hakkaksid seda harjumusest proovima ka unenägudes ja siis kui midagi veidrat juhtub saadki aru et tegelikult magad - siis ainult pead vaatama et suures ärevusest üles ei ärka.
Miks mulle selline unenägude idee nii huvitav tundub on sellepärast, et mul on üks selline kogemus juba olnud. Ükskord nägin unes, et olid jõulud ja ma pidin andma kellelegi kingipaki, aga mul ei olnud. Oli selline väga kriitiline olukord ja piinlik. Korraga sain aru, et see on uni aga üles ei ärganud. Mõtlesin loogiliselt, et kui see on uni, siis on ju kõik võimalik ja järelikult võiks tulla üks mees, kes mulle lihtsalt need kingipakid annab. No ja siis tuligi see mees ja andis! Võimas! Huvitav oli see, et ma veel natuke muretsesin edasi, et mis seal nende pakkide sees on, kuigi ju teadsin et see on uni aga jah ülimalt selline reaalne tundus kõik. Nii et oleks igati põnev midagi taolist uuesti kogeda.

Helistasin täna oma sõbrale Taavile, kes õpib psühiaatriks ja tegeleb ka une uurimisega. Ta küll hoiatas mind, et vahel sellised eksperimendid jõuavad suhteliselt lähedale psühoosi piirile ja igaks juhuks pani mulle juba vastuvõtu aja kirja. Eks tal võib õigus olla küll, aga arvan, et kui väga äärmusse ei lähe, siis vast on võimalik siiski natuke kogeda seda muinasjutumaailma. Elame näeme...

8. veebruar, 2005

2009-11-05T03:21:00.000-08:00

hommikul ärkasin selle peale et maq tõi mulle kohvi, pani kohe sedasi laua peale. oli päris ootamatu. isegi kysisin miks ta seda teeb, aga vastust enam ei mäleta. voibolla sõbrad selleks ongi. jõin ära ja läksin õue. kõndisin bussipeatusse ja jäin bussi ootama. teadsin et jään juba hiljaks. oleks pidanud olema
paha tunne, sest 1 kursaõde isegi helistas ja küsis, kas nad alustavad hiljem, aga ei olnud. päike tundus nii hele et oli eriline tunne. kuidagi puhas oli olla kuigi oleks pidanud hommikul pead pesema. tundsin et suudan midagi muuta siin maailmas, sest oli nii valge ja karge, ja kui istusin üksi marsas siis see tunne oli veelgi võimsam. marsa hakkas sõitma ja ma
mõtlesin endamis - istun siin koos nende inimestega, isegi silmanurgast piilusin neid, nende tavaliste inimestega, kes ei teagi kui eriline ma tegelikult olen. ma ei ole nagu nemad. tegelikult olen. aga tunne oli erililne ja sellepärast lubasingi sellise mõtte endale... pikapeale muutus kõik tavalisemaks ja ma jõudsin kooli. üle tee minema hakates mõtlesin, et
oleks päris irooniline, kui ma peale neid hommikusi mõtteid nüüd autoalla jääks, sest tean et seal ülekäigurajal on inimesi jäänud autoalla küll. andsin oma riided ära ja läksin sinna kohta kus teised olid õppimas.
osakonda sisenedes ütlesin sekretärineiule tere. tundus et ta vastas kuidagi natuke reipamalt kui muidu. mätlesin et kas sellepärast, et ma seal
osakonnas ammu käinud ei olnud, kuid ilmselt oli see lihtsalt juhus. enda ettekanne läks suht ruttu, ja teiste ettekandeid oli igav kuulata, sest miskipärast üritavad nad neid teha natuke liiga pähjalikult arvan ma. küllap on see mingi eneseteostus, sest midagi peab ju elus olema head. mul
on muud head. lahkuma hakates tassisime dr järvega ühe tahvli teise ruumi. mätlesin et päris huvitav niimoodi osakonnajuhatajaga tahvlit tassida, et huvitav mis ta mõtleb. möödaminnes nägin mari-liisi töötamas- vaatas mingit varba pilti, teise monitori pealt paistsid ka luud. mõtlesin et olen ikka ännelik inimene et sellist tööd õpin kuna pildid
tundusin nii selged ja monitorid sellised uhked ja päike paistis aknast sisse ja kuidagi rahulik oli. siis läksin gu proovi kuhu jäin hiljaks. teed ületades mätlesin jälle et oleks jama kui autoalla jääks, sest meil just tõsteti palka.
gu proov oli väsitav, sest see on kuidagi emotsionaalselt väsitav kui emotsioone pead tegema. siis käisme maqga poes. poes ostsin palju asju ja ühe kala proovida laskva tüdruku käest ostsin ühe kala kohe ära, et tal ei oleks nii mõttetu seda kala seal pakkuda kõigile. siis läksime bussipeale ja kasiinosse, sest ma vahest
ikka kui mul on münt taskus siis käin naljapärast ja panen selle sinna masinasse. seekord oli maq ka. saatan tegi nii et ta väitis 35 krooni, mul hakkas natuke paha, et kui ta nüüd sõltlaseks jääb on minu süü. samas oli aga nii helge, sest me korra ainult tormasime läbi ja olime vabad, aga samas need teised olid kõik sõltuvuses seal, millest tagantjärgi mõeldes oli kahju ka. teepeal arutasime et oleme veel noored. et see on veel see aeg kus viitsid midagi lahedat teha, kus on veel natuke aega ja natuke ka raha. samas aga nagu midagi erilist ei teegi.
ühesõnaga tuleks asi kätte võtta - vähemalt 1 pöörane asi nädalas ära teha. mätlesime et väiks teha vido kus me räägime asjadest mida tahame vanana teha. et ei oleks vanast peast lihtsalt toas istuv vanamees vaid ikka kasutaks seda mõnusat krõnksu olekut ära ja teeks midagi mida muidu ei teeks. et siis vanana vaatame seda videod ja tuletame endale meelde, et elu ei ole veel läbi.
seminari jõudes andis birjo meile 2 vastlakuklit.
ajasime taga natuke juttu ja tulime oma tuppa kus
sõime siis ja tuuliki küsis miks ta telekas ei näita pilti.
tegime antenni korda tal ja ütlesime, et sellepärast me vahepeal lõhume antenni ära, et ta on sõltlane. no nii natuke nalja tegime, et oleks selline väike naabritevaheline jutuajamine nagu peab. siis läksin vaatama kuidas ilmar noortele poistele kitarri üritab õpetada, et neid nii öelda
tänavalt eemale hoida. ütles et ma läbi astuks, et natuke ka
neid õpetaks. tundsin kohe survet olla kuul. samas nagu ei oska
ka nii käskimise peale. proovisin paari odavat nippi aga vist eriti ei õnnestunud. tulin siis tuppa tagasi ja teadsin et pean hakkama uut ettekannet tegema. olin unine. isegi väga. mõtlesin vabanduseks välja sellise mõtte, et magamine on justkui investeering, millese ma ka tegelikult usun natuke. nyyd olen jälle yleval.
öö ootab! päev on läbi.

2009-11-03T04:35:00.000-08:00

Eile oli esmaspäev. Pidin jälle tööle minema. Kõik saigi alguse hommikul, sellest et ma ärkasin. Hommikul on mul selline väike traditsioon, et alati ma lükkan kella edasi vajutades ühte nuppu - 10ks minutiks. Olen enda üle päris uhke, sest ma vajutan unise peaga tavaliselt alati seda õiget nuppu, kui vaiutaks valet siis isegi see kell enam ei ärataks. Noh peale teist äratust ma siis tõusin üles ja kuna vaatasin et konverentsile enam ei jõua siis pesin ka hambaid. Muud mul hommikul aega teha ei olegi, sest ma ei tee kunagi kohvi sest ma joon seda haiglas. Nii on kord juba paika pandud mu enda poolt ja olgu siis see nii. Üksi on ju igav lihtsalt juua ja mulle kohvi ei maitse ka. Läksin siis tööle. Kuid mitte nii ruttu- ärgem rutakem sündmustest ette - ma läksin ainult autoni ja suur oli minu üllatus, kui ma nägin et auto klaas oli kinni tuisanud sellise külmunud kihiga, mida ma juba ülevalt aknast nägin, et kõik kraabivad oma autoklaase. Mul on selleks kraapimiseks pooleks läinud parkimiskell, mis ongi sellepärast pooleks läinud, et ma temaga klaasi kraabin. Tavaliselt ei viitsi kogu akent ära kraapida. Teen sellise paraja pilu ja siis hakkan minema - väike põnevuse moment on ka siis. Ja vaikselt hakkab puhur akent sulatama ja samal ajal hakkab ka minema soemaks seest - lõpuks juba näeb täiesti hästi välja kui oled kohale jõudnud, mis iseenesest on mõttetu, sest mis kasu sellest on kui sa istud haigla ees autos ja näed hästi välja küll aga ei sõida - siis seda ma ei teegi, sest see on nii mõttetu ja nii jääks rämedalt tööle hiljaks kui seal niimoodi istuksin. Minnes kuulan ka raadiot, pool vägisi, mu elus on muidugi olnud ka perioode kus ma ei kuulanud ühel päeval. Tööl ei saanud ma sellel päeval eriti tööd teha. Koguaeg tuli erinevaid asju vahele ja siis jälle keegi istus minu laua taga kuni lõpuks ei olnudki mul enam kohta. Otsustasin siis minna kalevi kergejõustiku halli jooksma, seniks kuni töökohtade seis paraneb. Algul oli seal vähe inimesi, seejärel tuli lisaks palju inimesi, nii et lõpuks olime kõik koos nagu üks töökas mesilaspere kandmas mett oma tarusse piltlikult kui ma väljendan, või siis sipelga pesaga võib seda võrrelda. Või siis antiloobi karjaga või mistahes karjaga ainult et me ei söönud seal vaid ikka tegime sporti. Või võib ka öelda, et me olime nagu üks mets - puu puu kõrval ja osad olid nagu väikesed puud, kes siis olid lapsed ja osa oli nagu võsa - noh võsa olid need kes sulle teepeale jäid ette, kuigi ka neist võivad sirguda kunagi suured puud. Meie käed siis täpsemalt olid nagu okste rollis ja keha oli tüvi ja jalad olid juured - mida suuremad juured on seda suurem puu - mida pikemad jalad, seda pikem on inimene! Ma olen siiamaani hoidnud ennast tagasi kõrgust hüppamast, sest muidu hüppan oma jala kohe haigeks. Rohkem painutan tulevase painutusvõistluse tarvis ja seekord tõstsin ka igasugu kange. Alati kui ma neid kange tõstan, mõtlen samal ajal ka elu mõtte üle, sest see kangi tõstmine tundub nii mõttetu. Samas jälle nii lähevad musklid hästi suureks. Kõik imestasid, et miks ma nii hilja tööl olin. Selgitasin neile siis üksipulgi kõike nagu ma siin juba kirjutasin - nii tulebki välja, et tööjuures me ikka vahel omavahel räägime, mitte igaüks ei vaata omaette arvutist pilte. Vahepeal tuli sekretär minupeal mõõtma oma raudrüü pikkust, mida ta seal lauaall salaja koob kui patsente ei ole - ta lubas ka tuua homme pilte sellest, kuna kõigile tundus hämmastav, et ta selliseid asju teeb - soomusrüüsid nimelt. Päev oligi selleks korraks nagu läbi, mis tööd puudutas - õppisin veel kiirelt ära kuidas öelda venekeeles - kas sa mõnitad mind? ... ja siis ütlesin seda kõigile vene rahvusest töötajatele harjutamise mõttes. Enne päris ära minekut veel vaatasin korra üle ühe tuttava patsiendi, kes meil on seal haiglas. Täna oli päris eriline päev, see tähendab siis eile, kuna mulle tuli külla Hanna. Tavaliselt inimesed ei viitsi tulla
lasnamäele, kuna see asub nii kaugel aga Hanna on teisest puust. Temaga on väga huvitav rääkida, sest ta on mu iidol olnud juba lapsest saadik. Sain mitmes osas palju targemaks ja loodetavasti saab temast minu esimene tuttav punkar kelle käest ma saan igasugu selliseid küsimusi küsida, mida võõraste käest ei julgeks. Päev oligi selleks puhuks peaaegu ühelpool. Vana tava kohaselt veel korraks tegin arvuti lahti ja vaatasin kõik tavalised leheküljed üle, mida ma alati vaatan - noh postimees ja mõni blogi ja mail ja... siis vaatasin et kell on juba 11. Mul on viimasel ajal see plaan olnud, et nagu Valdur käskis siis nii kui kell 11 saab - ma kohe magama. Seekord siis logisin ennast onlinest välja kell 11 et kõigi moraal ikka kõrge püsiks, kes mind endale eeskujuks seavad ja kuulasin veel ära ühe neegerteadlase kõne teemal, et kreatsionismi ei tohiks ameerika koolides ikka õpetada, kuna ta pidurdab teaduse arengut. Noh jah, ma ise muidu´ka kreatsionist ei ole. Ja siis läksin magama. Selline päev mul tuli seekord... keskelt läbi võttes ikka lahedam kui mõni tavaline päev, sest eks ma sellepärast kirjutasingi siia ka sellest, et te ka võiks näha mis elu ma elan.

2009-10-24T15:24:00.000-07:00

Olen valves praegu tööl ja siis istun internetis nagu ikka. Vaatasin orkutist kuidas mu sõpradel läheb - kõigil on ilusad pildid, järelikult läheb vist hästi. Orkutil on üks naljakas asi, et ta pakub mulle koguaeg uusi inimesi sõpradeks, no on üks selline riba kohe kust siis peaks neid kuidagi lisama. Ma mõtlesin, et miks ta mulle neid võõraid inimesi pakub aga siis sain aru, et see on vist seotud sellega palju meil on ühiseid sõpru. Ühega näiteks oli mingi 50 aga ma eluski ei old omast arust näinud teda. Vaata kui huvitav. See on nagu inimese treiler - coming soon! Sest noh loogiliselt võttes kui ikka on 50 ühist tuttavat, siis mingi hetk ikka puutud taga kokku ka reaalsetes oludes, vähemalt loogiline oleks. Öeldakse veel, et raamat on alati parem kui film - pole just eriti teemaga seotud, aga mul lihtsalt tuli see meelede see ütlus.

2009-10-15T07:26:00.000-07:00

Lugesin eesti ekspressist artiklit selle kohta kuidas üks mees tahab igal pool sularahas maksta aga see on päris raske, sest igal pool on virtuaalne raha. Ta ei taha olla panga klient aga tööjuures sularahas ju enam palka ei maksta. Olen isegi seda uurind, et kas sularahas võiks saada palka aga lihtsalt selle pärast, et oleks tore saada neid rahapakke ja siis tunduks raha hästi palju. No see ekspressi mees ei taha, et kõik näeks pangas kui ta poest midagi ostab - et privaatsust nagu pole. Ma mõtlesin siis et nii õige ja et peaks ise ka niimoodi tegemam, et ainult sularahaga. Artikli kommentaatorid ütlesid ka -nii õige! ja ma mõtlesin veel enam -- nii õige! no ja siis paar viimast kommentaari ütlesid, et ja mis siis sellest on, et kui keegi teab mis vorsti ma ostan - et kui väga tahvad teada, panevad või sule sappa. Ja veel ütlesid nad, et kaardiga on palju mugavam asju ajada ja ma mõtlesin et... nii õige!
Noh ja selline ma siis olengi- üks hetk mõtlen ühte ja siis juba teist ja mis on kõige igavam, et tõde on nagu alati ilmselt jällegi seal kusagil vahepeal... nagu alati.

2009-09-30T15:41:00.000-07:00

Tundsin, et täna on hea päev siia ühe jutu kirjutamiseks. Jutt ise on järgmine:
Jänesel oli kolm poega. Kõik olid karvased nagu ta isegi ja neil olid ka sabad lühikesed nagu ka kõigil jänestel. Kuid nendel jänestel oli ka üks eriline asi, mille pärast nad erinesid kõigist teistest - neil olid nimed. Metsa jänestel ju ei ole nimesid tavaliselt, sest noh, kes neile seal nimesid siis paneks - karu ju ei pane, sest ta ei oska rääkidagi. Paneks kõigile jänestele nimeks "mõm", või siis "mesi". Noh aga nendel jänestel kellest ma hakkasin rääkima olid nimed sellised: esimese nimi oli Jänkujuta ja ta oli pärit sealt mõmmi aabitsast. Teise nimi oli Orava Olga ja ta oli ka pärit sealt mõmmi aabitsast ja tuli välja, et ta oma iseloomult oligi rohkem orav, ja noh tal oli selline pikk saba ka ikkagi. Kolmas oli Rebase Rein - see oli kaval nagu rebane ja tõi mõmmile alati mingi jama kaela. Niipalju siis nendest. Kui te mõtlete, kes oli jänesepoegade ema, siis teda hüütigi lihtsalt emaks ja lapsed ei teadnudki, et kas tal on päris mingi nimi ka, sest metsloomi see väga ei huvitagi. Tähtis on, et oled koguaeg selline ergas ja kui mingi krõps kusagilt kostab, siis ise otsustad kas hakkad jooksma või siis jääd lihtsalt vaikselt niimoodi kuulatama hetkeks ja siis sööd edasi.
Keda nüüd hakkas rohkem huvitama, siis võib mingilt looduskanalilt vaadata täpsemalt, et mis edasi sai.

2009-08-10T05:24:00.000-07:00

Olen viimasel ajal ikka aeg-ajalt spordiga tegelenud. Põhiliselt käin jooksmas. Öeldakse, et spordis ikka juhtub vigastusi ja nii läks paraku ka minuga. Olin nädalavahetusel Suigus. Seal on üks 6 km ring... asusin seda jooksma. Korraga aga tunnen midagi väga imelikku - nimelt oli minu põlvekeder jalaküljest lahti tulnud ja loksus dressipükste sees jooksu taktis edasi tagasi. Samas valu see ei teinud, lihtsalt oli selline rõve tunne. Pärast kodus selgus, et kõik oli siiski omal kohal - hea kui vahel õnnetused nii hästi lõpevad.

Kristlase aju on aga selline:

2009-06-03T06:21:00.000-07:00

Vabamüürlaseks sünnitakse!

2009-05-31T15:53:00.000-07:00

Kompuuter tomograafia uuring ajust.

Isiklikud rekordid - tehke üle või midagi!

2009-03-13T11:38:00.000-07:00

Jooks
100m - 14.2
200m - 31
400m - 1.11
1500m - 5.25
10km - 49.09

Kõrgushüpe - 155cm
Kaugushüpe - 4.85m
Teivashüpe - 1.80m

Rinnalt kangi surumine - 55kg
Päevas läbitud kilomeetrid kõndides - 48km

Igal õhtul kell 23 magama minemine - järjest poolteist nädalat.
Ühel päeval vaadatud filmide arv kinos 4.
Järjest söödud McD.jäätiste arv 6.

Need on tehtud kusjuures mingi suht viimase kahe aasta jooksul kõik, mitte mingi siis kui ma veel olin noor ja tugev. Nii et kui te tahate mulle kirjutada, millise rekordi te üle tegite siis keskkooli aegsed rekordid ei lähe arvesse kui te just parasjagu seal ei käi muidugi mõista. Eriti huvitav oleks teada saada Karli ja Robi tulemusi nendel aladel!

Ilma naljata...

2009-03-09T04:24:00.000-07:00

Oled sa kunagi mo~elnud, et inimese hambad pole midagi muud kui pehmetest kudedest välja tungivad luu otsad, mis siis naeratamisel nähtavale tulevad, nagu tulevad nähtavale ka jalaluu otsad, kui on lahtine luumurd. Just nägin kuidas üks inimene naeratas, nüüd on päris paha olla...

Poeskäik

2009-01-12T11:32:00.001-08:00

Laupäeval käisime võrkpalli mängimas. Mängisime ära, millest tuli suur jänu. Otsustasime minna poodi, ülemiste suurde poodi ostma juua. Mina, Markus, Jaki ja Eva-Liisa. Poes on igav käia, eriti suures poes, sest pead otsima pikalt taga kaupa. Meil hakkaski igav, eriti Jakil ja siis ta tegi ettepaneku vaadata inimesi, et kui vaatad tükk aega ühte inimest, et siis mis juhtub. Võtsime Jakiga enda ohvriteks ühe pere, või vähemalt see nägi välja nagu pere - mees, naine, laps. Vaatasime neid eemalt - lihtsalt seisime ja vaatasime. Kui nad läksid uude kohta siis me läksime järgi ja jälle eemalt lihtsalt seisime ja vaatasime. Meil oli päris huvitav ja neil läks ka järjest huvitavamaks - eriti sellel väikesel poisil, kes siis koguaeg vaatas ringi, et kus me oleme.
Siis võtsime uue inimese - üksiku väikese poisi, kes omas maailmas ringi tuias mööda poodi. Seisime ja vaatasime mõlemad talle otsa. Kui ta meid märkas muutus ta nägu korraga tõsiseks. Ta vaatas meile vastu ja küsis suud liigutades hääletult - mis on? Me ei vastanud midagi - lihtsalt vaatasime. Siis hakkas poiss vaikselt kassa poole minema ja meie järgnesime talle väikeste sammudega kaugelt - poiss muudkui vaatas seljataha. Siis jäi poiss korraga seisma. Meie jäime ka seisma. Poiss astus sammu meie suunas ja me taganesime. Oli toimunud murrang. Poiss veidi kartlik olek asendus nüüd võidukalt karmi ilmega ja ta tuli teise sammu veel meie poole - taganesime jälle. Seal samas olid ka Eva ja Markus, kes samuti asusid pealetungiva poisi eest taganema. Ümbritsevad inimesed peatusid üksteise järel, et seda vaatemängu jälgida. Poiss sammus nüüd juba üha kiiremate sammudega meie suunas ja meie neljane rivi oli sunnitud hargnema. Me Jakiga tõmbusime paralleelsete riiulite taha, Eva pöördus teisele poole, Markus jäi keskele. Poiss kõndis nüüd otse Markuse suunas. Kui nende vahele oli jäänud umbes pooldeist meetrid ei pidanud Markuse närv enam vastu ja ta viskas asju täis poekorvi maha ja jooksis riiulite vahele. Mul tuli seda kõike vaadates kange naer peale nii et pidin ennast veidi koguma... Lõpuks liikusin taas sinnapoole, kuhu ostukorv maha oli jäänud. Tundus et oht on juba möödas kui korraga kargas ühe riiuli tagant välja sama poiss ja tegi taas tormijooksu Markuse suunas, kes oli just ostukorvi maast üles tõstnud - seekord Markus enam ei taganenud. Poiss jõudis Markuseni ja pani talle rusikaga toksti vastu kõhtu. Markus ei liigutanudki. Selle peale virutas poiss juba kõvemini - ikka ei midagi. Neljandat korda lõi ta juba täiest jõust. Selle aja peale olime kõik jõudnud juba sinna samasse kõrvale.
Küsisin poisilt, et mida ta teeb? Poiss jäi mõttesse - lõin praegu poes ühte võhivõõrast meest täiest jõust rusikaga kõhtu, mõtles ta ilmselt... miks ta seda tegi, seda ta tõenäoliselt enam endale seletada ei osanud. Samas polnudki vaja... oluline oli, et üks tavaline hetk sai muudetud eriliseks...

Kuidas võita sõpru...

2008-12-29T13:21:00.000-08:00

Avastasin juhuslikult selle nipi kuidas võita sõpru. See võib tunduda keerulisena, aga tegelikult on see hästi lihtne. Tuleb lihtsalt teha nii...
Kõigepealt lähed võõra inimese juurde ja räägid taga natuke juttu. Mõtled sellise teema, mis hästi sobiks. No näiteks kui keegi müüb turul maasikaid siis lähed ja küsid, et mis maasikad ka maksavad - noh tavaline küsimus, et ta ei kahtlustaks sind sõpruses. Siis tavaliset tulevad veel mõned laused jutu jätkuks ja siis saabub oluline hetk - see on see hetk, kus võõrad inimesed tänavad ja lahkuvad sõprad aga ei lahku. Nii pead sinagi tegema - ära lahku. Jää lihtsalt seisma isegi kui ei oska midagi rääkida, siis lihtsalt seisa seal. Mõlemal on küll algul piinlik võib olla aga ei pea ka olema. Ja siis te olete seal niimoodi kahekesi võibolla tükk aega isegi ja lõpuks nagu harjute teineteisega ära ja siis pikapeale hakkate jälle midagi rääkima ja siis võibki öelda, et teist on saanud sõbrad. Olen näinud, et see toimib oma elus ja ka kõrvalt olen seda näinud. Tehke nii kui te tahate endale sõpru saada.

Kui pühapäev on püha päev on kõik okei okei!

2008-12-09T00:29:00.000-08:00

Hakkasin eile mõtlema, et miks välismaa kalendrites on pühapäev pandud esimeseks päevaks aga meil on nädala viimane päev. Et kas sellest tuleb siis mingi vahe ka? Et kas nad tõesti alustavad nädalat pühapäevaga? See tundub natuke ju helgem kui alustada esmaspäevaga. Ja nädalalõpp on samuti helge, sest laupäev on saunapäev!
Pühapäev kui nädala esimene päev annaks hea alguse kogu nädalale. Pühapäev kui viimane päev nädalas võtab nädala küll kokku, kuid võibolla siis jääd liiga minevikku vaatama, mõtled kuidas läks aga tulevaks nädalaks ei valmistu, sest seda pole veel tulnud... oled vanas nädalas endiselt - päästad mis päästa annab aga see on ikkagi ainult see üks päev, kuid võiks olla terve nädal. Ja siis algab nädal esmaspäevaga - kohe pead hakkama tegutsema, aga psühholoogiliselt ei ole valmis, nagu hakkaks jooksma 100 meetrit ilma stardieelse keskendumiseta (mida ma tavaliselt teengi, aga telekas nad ju keskenduvad päris pikalt). Või siis see on sama nagu tavaliselt on, et õhtul tulevad ilusad mõtted ja tahaks teha palju heategusid aga hommikul on ikka jälle raske ärgata ja tuju on paha - tulgu siis mõtted juba hommikul, et neist oleks kasu ka midagi ütleb minu praktiline meel.
Iseenesest väga vahet ei ole võib kokkuvõtteks öelda aga põhimõtteline vahe on...

Alateadvus

2008-12-02T15:46:00.000-08:00

Ma olen ikka päris lahe. Miks ma seda arvan on sellepärast, et ma ikka viitsin jännata. Mingi näiliselt väikese asja nimel näen kõvasti vaeva ja siis saavutan eesmärgi. Usun et nii peabki.
Mis ma siis viimasel ajal olen teinud. Eile õhtul vaatasin kuidas ühes fotoprogrammis teha pilte ilusamaks, et panna kontrasti juurde ja niimoodi igatemoodi annab. Seal oli näiteks üks ilus sinine laine, mille sees surfas mees. Noh ja kui nüüd töödelda seda pilti siis värvid muutusid veel ilusamaks. Peale seda ma läksin magama. Unes nägin, et olin oma vanema õe Maritiga reisil. Kõigepealt ekslesime mingis linnas, siis läksime lennujaama kus oli meil üks sõber, kes meid suure lennukiga peale võttis. Siis lendasime ühte teise riiki ja ta tegi spetsiaalselt meie jaoks peatuse ja lasi meid maha ühe mere kaldal asuva maja juures. Lubas lennuki ära parkida kusagile teise kohta ja ka sinna tagasi tulla. Me siis seisime seal maja ukse ees ja ma vaatasin merd. Meri oli väga ilus, eriliselt ilus - lained olid päikese käes kuidagi ägedalt tumesinised. Hakkasin fotokat otsima, et sellest pilti teha. Siis juba helises äratuskell ja ajas mul piditegemise untsu. Paar korda lükkasin äratust edasi aga siis meri enam nii ilus ei olnud ja pilt jäi tegemata. Aga see selleks.
Pärast hakkasin mõtlema selle unenäo üle. See ilus meri mida ma nägin tuli sellest, et vaatasin enne magama jäämist seda surfari pilti. Noh ja siis minu alateadvus tahtis mulle seda unes näidata, sest tähtsaid asju ikka peab näitama või mis on päevast meelde jäänud. Aga selle asemel, et mulle lihtsalt see pilt tuimalt ette pista kui ma oma silmad kinni olen pannud tegi ta hoopis lahedamalt - mõtles välja terve pika rännaku ja siis nagu krooniks pani selle mere pildi, veidi muudetult, nii et ma algul arugi ei saanud. Tal oli kõik läbi mõeldud, juba kohe siis kui ma magama jäin, et kuidas oleks huvitav ja täpselt õigel ajal jõudis välja pildini - just enne ärkamist. Noh eks ta oli ka näinud millal ma kella äratama pani, sest ma ise ju panin oma kella äratama. Vat selline alateadvus on mul - ikka tõsine tegija, mitte mingi kergema vastupanu teed mineja!

2008-11-17T12:57:00.000-08:00

Iga kord kui ma lifti astun avaneb mulle ikka ja jälle sama pilt.

Mõnes mõttes päris masendav. Aga ma ei lase sellest häirida. Homme tuleb kõrvaarsti päev. Mul nimelt kõrvad vahel ei kuule kõike. Selle järel tuleb silmaarsti päev - hea kui elus on teatud stabiilsus.

Eriline päev!

2008-11-12T00:40:00.000-08:00

Täna on minu jaoks väga eriline päev, sest mu üks ammune unistus sai teoks. Oleks ka võinud minna muidugi paremini, sest hommikul üritasin uut tööle minemise kiirusrekordit, mis kahjuks luhtus. Senine rekord autoga lasnamäelt on 13min. Täna läksin kümneks ja ummikuid ei olnud karta, nii et siis üritasin. Algus oli päris hea. Enne kanalisse sisenemist on üks kriitiline valgusfoor enne mida tuleb natuke kiirendada, et ühe ropsuga läbi saab. See õnnestus ja olin isikliku rekordi graafikus, et alistada maagiline 10 min piir. Kuid lõpus läks kõik nässu. Kõigepealt jäin ühe foori taha, kust oleks pidanud ilusti läbi saama aga eesmine auto lihtsalt venis. Siis korraldas käki üks jalakäia, kes ühe foori oli punaseks vajutanud asja eest teist takka. Parklasse keerates oli lootust saada 12min, kui minu ette ilmus mingi puulehti vedav traktor ja nii ta läks - jälle 13min. Aga see selleks.
Kui tööle kohale jõudsin, läksime kohe kohvi jooma. Olen ammu unistanud, et võiks olla mõni söökla või noh, mingi koht selline, kus tuled sisse ja saad öelda - mulle nagu tavaliselt. No täna siis läksingi leti äärde ja võtsin lihapiruka endale taldriku peale ja läksin juba kassa juurde. Seal on üks kollases riides neiu, kes siis võtab raha aga paneb ka kohvi või tee või mingi joogi. Seda võtta ei ole niisama kerge. Seal peab ütlema, mis kohvi sa tahad või mis tee ja siis kas suurt või väikest ja kas koorega või ilma. No ja kui ma olin siis temani jõudnud küsis ta, et kas peale lihapiruka veel midagi - nii selgelt on need sõnad meeles kuidas ta neid küsis! ja no ma siis mõtlesingi, et nüüd võiks olla see hetk, sest eks ma olin ennegi seal söömas juba käinud. Väike närvipinge tuli sisse, kuid ütlesin siiski väliselt rahulikuks jäädes need saatuslikud sõnad - mulle nagu tavaliselt! Neiu tegi natuke naeru näo, aga ei küsinud midagi. Andis mulle kohvi, suure tassi sees, koorega - just nagu tavaliselt!

Malaisiast

2008-08-28T06:16:00.001-07:00

Mul jäi see osa vahele omal ajal. Kirjutan nüüd tagant järele, terviklikkuse huvites.
Malaisiast me Maqga midagi ei teadnud. On ta rikkas või vaene või mida on. Läksime sinna algul mõttega, et sõidame lõuna taisse sealt. Kuna aga aega oli ikka napilt ja seal olid ka rannad ja värgid siis sõidsime seal ühele saarele hoopis ja olime seal mingi vist 4 päeva. Puhkasime. Saar oli selline nagu ikka vist ettekujutatakse seda ideaalset puhkust. Rand ja liiv ja palmid ja .. hommikul tõused üles ja lähed sööma - mere kaldal on söögikohad kõik reas. Noh natuke kallim kui oli tais aga mitte väga hirmus ka. Siis mõtled mis teed - kas päevitad või istud niisama ja siis sööd lõunat ja pärast õhtut. Me enamus aega siis vaatasime neid kalu ja koralle. Need hakkasid kohe pihta sealt samast, nii et laenutad selle maski ja lestad ja asud kalu vaatama. Võrreldes austraaliaga oli võibolla veidi hõredam aga enamvähem ikkagi sama lahe. Just see meeldis, et sai suva ajal sinna minna ja ise valida kohti. Kahel päeval laenutasime ühe paadi ja siis sellega sõidsime erinevatesse randatesse. Maq-l õnnestus saada palmi küljest paar kookospähklit ka isegi kätte, mida me ei saanud küll lahti kahjuks. Need üksikud rannad olid toredad - nagu oleks üksi saarel - kuigi iga s rannas oli ikkagi mõni turist ka kahjuks. Vahepeal üritasime landiga neid värvilisi kalu püüda - paar tükki saime isegi kätte ja viskasime tagasi. Haisid proovisime ka püüda aga nad ei võtnud vedu. Pärast tuli välja et seal olid üldsegi taimetoitlastest haid, mida me algul õnneks ei teadnud, nii et siis ikka natuke saime hirmu ka tunda. Noh mingi poolteist meetrit nad olid, nii et mitte ka väga hull ei olnud. Saare keskel oli paras selline vihmametsa tihnik. Nii me siis seal ujusime ja sõime. Ühel õhtul võtsime mingist söögi kohast full seti - mis siis vist tähendas, et oli juba nii komplekteeritud kokku kõik söök ja magustoit ja nii... siis seda tuli nii palju, et ei mahtunud lauapeale ära, siis pandi mingid lisa riiulid laua kõrvale - a toit oli päris hea. Jalad läksid mädanema, sest lestad hõõrusid varbad ära. Ühe korra nägime ka suurt kilpkonna, kes oli ikka suur. Pärastläksime veel otsima aga ei leidnud enam kahjuks.
Siis käisime veel dzunglis - vaatasin, et inglise sõnaraamat annab sõnale jungle, ehk siis dzungel ka hoopis parema eestikeeles vaste - rägastik, nii et siis kasutan edaspidi seda, et mitte panna neid z tähti ja muid võõrtähti.
Rägastikus olime 2 päeva. Vihaga hakkasime öösel minema, kuigi tegelikult ei tohtinud. Üks tädi, kes meie kotid kappi pani, veel rääkis kuidas on olemas spetsiaalsed ööekskursioonid madude ja skorpionite ja ämblike vaatamiseks. Noh see meile natuke mõjus hirmutavalt aga kuna olime terve päeva mingi bussisõiduga ära jokutanud siis ikka läksime. Üritasime siis hoolsalt taskulambiga vaadata, et kellegile ei astuks peale. Kui juba 2 km oli rägastikus käinud siis järksu läks taskulambi pirin läbi. Noh kohe ei oskandki muud edasi teha kui panime telgi sinna samma raja peale. Kuna oli pime siis ei näinud kaane jala küljest ära võtta nii, et hommikul olid väikesed kuivanud verenired jalgadel ja kolm paksu kaani ootasid kolmekesi rivis telgi ukse avamist. Kusjuures ilma mingi liialduseta, nad tõesti ootasid rivis seal ja just ukse ees - no ei saa aru mina kust nad oskasid niimoodi kokku tulla. Lasin siis nad välja ja müttasime edasi. Rägastikus pidid elama nii elevandid kui tiigrid - lootus oli suht väike neid näha aga me ikka loodsime. Ühes kohas nägime elevandi teerada aga see oli ka kõik. Kahjuks ei olnud aega kauemaks sinna jääda ja sügavamale rägastikku minna - siis vast oleks midagi näinud. Kuna meil ei olnud sööki kaasas siis läks kõht lõpuks nii mõnusalt tühjaks, et tuli hea söögisisu. Natuke vahepeal sõime suhkrut - ainuke asi mida meil veidi oli.
Noh ja siis läsime pealinna tagasi sealt ja mina sõitsin taisse ja maq sõitis otse hongkongi.
Mis ma algusest tahtsin kirjutada, et Malaisia oli üllatavalt kuidagi arenenud võrreldes eelmiste riikidega - kuidagi selline puhtam ja korralikum, pealinn päris uhke. Igal pool olid palmide kasvatused, meie teravad silmad juba lennukist märkasid seda, mida siis kasvatati kuulu järgi õli saamiseks.
Nüüd ei mäletagi enam kas hongkongist ka midagi kirjutasin.
Aga vihjena muidu võin öelda, et oleme nüüd juba tükk aega eestis tagasi.

2008-06-29T04:06:00.000-07:00

Kui jõudsin türki siis oli kaks toredat asja. Esiteks, et päike ei läinud enam nii vara looja kui läheb seal keskel ja teiseks see, et kui oli õhtu, siis ilmus õhku veidi jahedust - noh, et mitte külm oleks olnud aga kuidagi selline lahedam. Need olid kindlad märgid sellest, et kodu hakkab lähemale tulema. Türgis kahjuks ei saanud ööbima selle juba tuttava arstipoisi poole, kuna ta oli valves. Läksin siis ühte hosteli, millel oli mingi tiitel, euroopa üks paremaid hosteleid mingil aastal olnud. No oli küll päris tubli, eriti huvitav oli wc-s kus kui käe panid seebi alla siis seep ise tilgutas sulle ühe törtsu käe peale, ilma et midagi oleks puudutanudki. Tekkis väike kiusatus jääda türki seni ajani kui seal on ära see poolfinaali mäng aga ikka mõtlesin, et kodu juba ootab ja siis võtsin rongi. Seal hostelis andsin pesu pesta ja siis kogemata nad unustasid selle kuivama panna ja siis kui ma jõudsin pool tundi enne rongi väljumist, siis hakkasid nad seda mingi aparaadiga kuivatama ja ütlesid, et oh küll jõuad siit läheb ainult 5-10 min. No kui nad just nii ütlevad. Siiski aimasin halba ja asusin koos märja pesuga jooksujalu 15 min. enne rongi väljumist jaama poole teele. Päris närvesööv teekond oli - ja päris pikk. On ikka küll mehed - 5 -10 min. Siis lõpuks jõudsin oma kottidega kohale täpselt või siis 1 minut varem. Üks ametimees näitas kust see rong peaks minema ja ma kihutasin sinna. Seal aga uksevahelt üks teine ülemus ütles, et see rong läheb hoopis Sofiasse.ja et mine edasi. Kell oli juba õige aeg läbi ja ma siis jooksuga läksin edasi... mingid mehed vahepeal hüüdsid mulle midagi, aga olin harjunud juba tsurkadest mitte välja tegema ja jooksin edasi. Siis aga lõppes rongijaam üldse ära ja kust see minu rong pidi minema seda ikka ei teadnud. Oi küll. Juba mõtlesin, et nüüd jään maha ja jooksin jälle tagasi. Tuli välja et minu rong oli otsapidi selle Sofia rongi otsas, nii et ma pidasin neid üheks rongiks ja siis need mehed mulle seda ka üritasid hüüda. Noh igatahes jõudsin üli napilt peale ja piletimees veel küsis, miks nii hilja tuled, nii ei tohi.
Kupees oli kuus kohta - 2 nari üksteise kohal. See tähendas seda, et ruumi oli üsna vähe. Ka konditsioneeri ei olnud. Minu toas olid kaks malaisia poissi ja siis 2 euroopast. Malaisia poisid olid hästi rikkad - isa oli mingi kuulsa firma poss ja poisid ka otsapidi töötasid seal. Suund mul oli Bukaresti nii et teistes tubades oli ka Rumeenia tädikesi juba näha liikumas. Et nii palav ei oleks siis palju aega möödus akna peal - no nägi ka nii loodust. Juba meenutas kõvasti Eestit.
Ühes jaamas tuli üks tsurka mulle müüma kokakoolat ja võileiba. Ma juba olin lasknud kuldsetel põhitõdedel, et kõigepealt tuleb hind kokku leppida, unarusse vajuda ja nii ta tormaski kusagile võsavahele mulle neid asju tooma. Siis tuli tagasi ja tahtis muidugi rohkem raha, kui ma tahtsin anda. Siis kõva 15 minutit kauplesime. Kohalikud Rumeenia tädikesed raputasid pead ainult selle peale ja ütlesid, et mingu ma lihtsalt oma tuppa. See mees nägi küll natuke selline pätt välja jah aga lõpuks ikka tegime kompromissi ja võtsin talt aint võileiva siis väiksema raha eest. Tädikestele läks aga see vahejuhtum päris hinge ja võibolla ka ajendatud minu mitte just väga sotsiaalsest väljanägemisest koostasid nad mulle endal kaasasolevast väikese toidukoti - kurki, küüslauku, tomatit, üks õun ja üks terve sai, purk hapupiima ja laast pat not liist - caltsiumi ja A-vitamiini lisanditega sool. Ma olin muidugi väga tänulik.
Praegu kui ma seda asja kirjutan, siis sõidan rongiga juba Kiievist Varsavisse. Varsti jõuame Poola piiripeale ja üks tädi siin lõikab usinasti madratseid puruks, et sinna sisse peita suitsupakke. Tundub, et ta on päris profesionaal - väga ilusti paigutab need ära ja siis klambritega kuidagi kinni - ma küll ei leiaks üles. Kohalik miilits ka ilmselt mitte, kui ma neile just ei ütle, mida äkki oleks päris huvitav teha ?! Peab vaatame, et ta kogemata mõnda asja mu kotti aint ei pane.

Rongiga olengi sõitnud kõik vahemaad. Bukarestist Kiievisse oli hästi tühi rong. Oli üks ameerika misjonäri pere, kes läks mingit laagrit tegema. Siis üks kohalik naisterahvas ja veel üks ameerika tüdruk, kellel urkaina peika. Nendega siis ikka ajasime juttu niipalju kui viitsisime. Poolepealt tuli minu kupeesse Ukraina naisterahvas nimega Larissa. Temaga rääkisime pikalt juttu - lülitusin ümber vene keele peale. Oi küll see tuli raskelt. Aga teisest küljest jälle huvitav. Huvitav see just, et saad suvalise inimesega rääkida, kuna ukrainas kõik oskavad venekeelt. Larissa küsi mu käest, millised on tüüpilised eesti kassi nimed ja mul ei tulnud korraga mitte ühtegi meelde. Häbi lugu. Alles järgmine päev korraga tuli - - MIISU --- . Noh neil olid igasugu naljakad mida enam ei mäleta.
Vene keelest veel rääkida siis sain teada ühe väga nukra asja. Ukrainas on nii, et on popp rääkida vene keelt. Kiievis ja nii muidu suuremates kohtades kõik suhtlevad omavahel vene keeles. Suhtumine on selline, et kui kiieves hakkad rääkima Ukraina keeles, siis mõeldakse et oled "maakas" selle sõna halvas tähenduses. Minu meelest väga nukker... niimoodi oma keel kaotada. Ühe tädiga veel rääkisin linnapeal ja ta ütles, et tal on ka häbi aga ise ikka räägib vene keeles, ei saa midagi parata. Mõtlen, et huvitav, kas kunagi see ka meie tulevik - siis ilmselt inglise keelega.

Kui rumeenia tundus selline suhteliselt juba arenev - oli näha aegajalt väga kalleid sportautosid tänaval ja muidu rikkaid, siis ukraina on ikka kõvasti tagapool. Üks norra hosteli mees ütles - eesti 20 aastat tagasi ja meenutas küll natuke. Kuigi mul nõuka ajast palju mälestusi ei ole aga ikkagi see hõng oli õhus igal pool. Suured kollased kaljatünnid ja nõukaaegsed poekesed, mõni leningi paistis siin seal. See muidugi ka et kõik rääkisid venekeeles tekitas sellise tunde. Kohe tuli tahtmine, et veel pikemalt siia idaeuroopasse tulla - pole ju kaugel. Valgevene vast on veel ägedam isegi, aga sinna on viisat vaja. Olete kaardipeal vaadanud kui lähedal meile on valgevene? väga lähedal!
Kui rong ühest Ukraina jaamast minema hakkas, siis tuli kõlarites pidulik vene muusika. Larissa ütles, et see muusika saadab kõiki ronge teele - noh, lihtsalt on meil siin niimoodi. Mulle andise väga kõva emotsiooni - üheaegselt nagu oleks olnud ajas kõvasti tagasi ja samas nagu mingis vene filmis. Kahjuks ei õnnestunud mul minna tsenroboli, kuna kõik oli pikalt välja bookitud ja tuli veel kusagilt luba taotleda, et militariseeritud tsoonist läbi minna - nii et ikka peab siia tagasi tulema. Kuigi üks kohalik poiss, kes seal käinud olid ütles, et seal pole midagi vaadata... võibolla tal ka õigus.

Kõigis neis maades - Rumeenia, Ukraina, Türgi on hostelid rõvedalt kallid. Rongid ka ei ole odavad. Naljakas, et lennuk nii odav on - maad mööda tulles maksan mingi 4 korda rohkem umbes küll.

Kõik suitsud on nüüdseks ilusasti peidetud - mitte ainult madratsi sisse vaid ka lae ja seinaplaatide vahele. Ootame siis kontrollimehi....

Sõidu alguses olla üks mees hüpanud siin rongi aknast välja. Ise seda ei näinud aga nii kisa kära kuulsin, nüüd üks ukraina poiss ütles, et koguni sai surma. Miks hüppas seda ei tea - vist ilmselt oligi enesetapu katse.

Ukrainal on teiste raudteedega võrreldes kitsamad rööpad, või siis laiemad. Nii et kui rong jõuab piiri peale siis tõstetakse see üles ühtede postidega, nii 2 meetri kõrgusele umbes ja vahetatakse rattad ära. Kummaline küll, aga nii pooleteist tunniga saavad tehtud asja.

No nüüdseks käis miilits meil ära. Algul vaatas niisama kupeesse sisse ja läks edasi. Siis aga tuli välja tädi saatuslik viga. Suure peitmise ähmis ei pannud ta tähele et kusagilt lae vahelt kukkusid mingid valged purud põrandale. No miilitsamehed nägid seda ja varsti olid mingite kõverpeeglite ja muude vahenditega puldis. Leidsid üles võibolla ühe neljandiku peidetud suitsudest. Ei tea mis tädiga tehti aga korra ta ära käis. Öösel aga oli jälle platsis ja asus siis suure kolina saatel neid ülejäänud pakke välja võtma. Ei saand magada sellepärast...

Jõudsin Poola ja nagu ikka igal pool, nii võtab siingi kõiki reisijaid vastu McDonalds

2008-06-21T07:38:00.000-07:00

Vietnam oli natuke korralikum kui kambootsia. Tänavad puhtamad just selles mõttes. Nii kui bussipealt maha tulime rääkis üks naine meid peaaegu surnuks - nii kiiresti rääkis ja kõvasti ka ja üldse vaikseks ei tahtnud jääda. Raamatus ka kirjutas, et nad on temperamentsemad kui mõned teised.

Mis jäi meelde oli see, et sõitsime koguaeg ööbussidega. Isegi magamisbussiga - see oli natuke kitsas aga ikkagi horisontaalselt sai olla.

Sattusime ühte naljakasse pulma, või noh oli see naljakas või halenaljakas ei teagi... sellest praegu ei kirjuta.

Kõige rohkem aega veetsime põhja Vietnamis. Seal elasid väga isevärki rahvas... Algul tundus kõik tavaline ja läksime rahulikult sööma kui järsku ilmus uksevahele järgmine tegelane:

Seisis seal ja vaatas meid. Me ei teadnudki nüüd mida teha täpselt. Vaatasime talle vastu ja siis ta pikapeale läks ära.

Seejärel astusime välja ja nägime juba rohkem kohalikke elanikke. Tuli välja, et oleme sellel maal hiiglased. Küllap sellepärast kõik meid nii suurte silmadega vaatasidki. Markusega hakkas rääkima üks selle rassi ilmselt kõige vanem inimene - külatark - kes tahtis talle müüa ühte tekki. Küllap ta mõtles, et Maqle saab anda hästi suure teki, sest ta on nii suur ja siis ta saab küsida rohkem raha - noh hea plaan meie meelest ka ja eks me sellest saimegi aru, et ta on tark. Kõrvarõngaid oli tal ka palju - küllap sellelgi oli oma tähendus.

Olime kuulnud, et selles paigas on imeilus loodus ja otsustasime seda vaatama minna. Kõndisime mööda kitsast rada ja palju ei läinudki aega kui jõudsime orgu, millist veel meie silmad enne ei olnud näinud. Kõik oli täis treppe ja trepid ei olnud kivist ega puust nagu tavaliselt, vaid seal kasvasid rohelised kõrred, mida kohalikud nimetasid riisiks. See erines täiesti meile tuntud riisist, sest ta oli üleni roheline ja teri ei olnud kusagil näha. Tegime sellest kohast mitu pilti ja läksime edasi.

Korraga sattusime väikesesse külla. See oli väga tore koht, kuna kõik loodu elas seal harmoonias ja me ei märganud mingit vägivalda kogu selle aja, mil seal viibisime.

Kuna me ikka tahtsime veel edasi minna, siis läksime edasi. Olime mõnda aega astunud kui meile korraga teekäänaku varjust 2 haldjat vastu jalutasid. Neil olid imetabased riided, mida me enne veel oma silmaga polnud näinud. Neiud peatusid õrnalt ja nähes meie armetut olukorda - lõhkisi pükse ja musti särke - tahtsid meid riietada sama moodi kui nad ise olid riietnud. See tundus olevat väga tore ettepanek ja innukalt hakkasime proovima kõiksugu head kaupa, mis tuli nende korvidest. Samal ajal kui me asju proovisime ümbritses meid tasapisi järjest rohkem kohalike olendeid. Nad ei öelnud ühtegi sõna ainutl vaatasid.
Lõpuks oli proovimine lõppenud ja maq nägi välja nagu oleks ta sealsamas mägede vahel sündinud 28 aastat tagasi. Saime kõik mida tahtsime ja isegi kõik mida me ei tahtnud, nii suur oli selle koha lahkus.

Kuna haldjad on alati väga abivalmis, siis ka meie omad tulid meiega kaasa, et näidata meile kõik selle koha saladusi. Lõpuks jõudsimegi haldjariiki. Seal oli väga palju sarnaste riietega naisterahvaid ja neile kõigile meeldisid Markuse kirevad püksid - küllap tundus neile, et Markus oleks justkui seal samas sündinud, mitmeid aastaid tagasi. Tuli välja et haldjad ei olnud lahked mitte üksi meie vastu vaid kõigi vastu, kes nende riiki saabusid. Igaüks tahtis külalisi esimesena tervitada.

Peale maitsvat lõunasööki liikusime edasi ja jäime ööseks ühe mäe otsa ööd veetma. Tsungli hääled meid ei kohutanud, kuigi väike hirm oli ikka mõlemal sees. Vana legend rääkis, et selles metsas elavat nii elevant kui tiiger. Õnneks koitis peagi hommik ja alustasime tagasiteed.

Kuid kõik ei läinud nii lihtsalt kui mõtlesime. Mets läks ikka tihedamaks ja rada kitsamaks. Eelmise päeva ilusad mälestused olid kui käega pühitud. Päev kaldus juba lõunasse kui markus korraga tundis imeliku torget oma varba regioonis. Kiirelt võtis ta sandaali ära ja avastas, et oleme sattunud kohalike kaanide vereimemise ohvriks. Markus kitkus kõik kaanid kiirelt lahti ja viskas iga kaani ise ilmakaarde ja ise jäi keskele. Palju ei läinud aega kui näljased kaanid hakkasid tagasi Markuse varvaste poole viskuma. Nüüd oli meil küll tuli takus. Verevool aga ei peatunud. Mitu tilka tuli lihtsalt varba vahele ja määris selle punaseks.

Lõpuks siiski õnnestus meil sellest kurjast metsast lahkuda ja loodsime, et kõik halb on selleks korraks möödas. Aga me eksisime. Mäest alla laskudes saabusime ilusale välule. Seal olid need samad rohelised astmed - kõik oli väga kena - bambuse mets ümbritses lagendiku ja pikkamisi saime aru, et kõik on liiga ilus selleks, et olla tegelikult ka nii ilus.

Ja meie eelaimdus osutus õigeks. Peatselt seisis meie ees haldjas, kes ei olnud keegi mu kui haldjaks maskeerunud nõiamoor. Ta käskis meil kotid maha panna ja ütles, et nüüdsest töötame igavesti tema orjadena riisipõllul seni kuni ta tahab. Meil ei jäänudki muud üle, sest me ei tahtnud talle midagi vastu öelda. Töötasime palava päikese käes pikalt pikalt. Siis viis nõiamoor meid enda koopasse. Seal olit tal paar järeltulijat ja suur pada kus ta oma jooke keetis. Ta otsustas meile süüa anda, et me suudaks teda igavesti teenida ja mitte ei istuks maha ja hakkaks streikima, et meil on kõht tühi.

Peale sööki hakkas naine nõusid pesema ja me kasutasime selle hetke kenasti ära ja hiilisime uksest välja.

Otsustasime, et vietnamis me igaks juhuks rohkem ei ole ja läksime malaisiasse.

Alati ei ole kerge

2008-06-18T21:18:00.000-07:00

2008-06-10T05:38:00.000-07:00

2008-06-03T12:18:00.000-07:00

Aasia reis meil muudkui läheb edasi aga kirjutada väga ei ole mahti. Kuidagi nii uni tuleb peale igal õhtul, ei teagi kas sellest soojast ilmast või millest. No igatahes algas kõik sellega, et kohtusime Markusega lennujaamas ja hea meel ikka oli küll näha teda üle pika aja. Siis siirduseime Bangkoki. Noh meil mingeid plaane ei olnud tehtud, nii et siis kohe hetkeks ei teadnudki mida teha... isegi kuhu minna bangkokis ei teadnud. Läksime vaikselt ühtetele austraalia turistidele järele ja siis jõudsimegi turismi kohta. Esimese emotsiooni tekitavad sellisel maal alati need tuktuki mehed, kes sind igale poole vedada tahavad ja raha rohkem küsivad ja siis sellest tekib tugev tõrge ja tunne , et tahaks juba minema nende käest. Siis Bankokis palju ei olnudki. Vaatasime paari templit aga kõige huvitavam oli üks kitsas tänav, kust mööda minnes nägi kuidas kohalikud elavad oma kodudes. Võtsime ka jalamasaasi nii kohe esimesel päeval, et kuna see üks asi on mida aasias tehakse, et käiakse massaazis, kuna siin on odav. Seal oli üks neiu, kes pesi enne jala puhtaks - natuke imelik tunne oli küll mul, et nagu et tulen euroopast, kus on inimesed rikkamad ja nüüd peske mu jalgu.... aga no loodan, et ta ei mõelnud nii...

Järgmisel päeval ikka ostsime Lonely planeti, kuna muidu oleks plaanide tegemine liiga palju aega võtnud. Natuke imelik on vaadata kuidas kõik inimesed ühe raamatu järele reisivad - kõigil neid näed käes. Maa on suur ja lai aga sina liigud ainult mingit nööri mööda, nii nagu raamat sul käsib. Aga noh, eks seal ole ju kasuliku juttu ka... nii et siis lihtsalt üritame vahel raamatust väljas ka käia.
Võtsime esimeseks riigiks Kambodsa.
Seal juba piiripeal oli nii, et kusagilt oli kokku kogunenud kari lapsi, kes kõik tahtsid meil vihmavarju peakohal hoida kangesti. Noh siis hoidsidki.... lisaks oli veel kari mehi kes väga suure entusiasmiga meile näitasid, mis suunas me peame minema ja mida tegema... noh teadagi siis pärast ütlesid, et nüüd tulge meie takso peale ja lapsed tahtsid niisama raha. Kuna taksoga oli viie tunnine sõit siis kauplesime hinda alla. Algul nad rääkisid, et on ainult üks takso aga kui me seal ikka kauplesime siis neid tuli ei tea kust juurde ja neil tekkis omavahel konkurents... lõpuks lasid üle poole võrra hinda alla, aga noh, ikka suht kallilt sõitsime, nagu hiljem selgus.

Esimene sõit läbi kambodsa külade oli väga võimas. Lihtsalt sõidsime 5 tundi ja vaatasime kuidas inimesed elavad oma igapäevast elu - pered istusid maja treppidel, lapsed jooksid ringi, koolilapsed sõidsid rattaga kooli poole... kõik see oli kuidagi teistsugune ja äge.
Esimese päeva lõpuks jõudsime sinna linna, kus on need kuulsad templid. Järgmisel hommikul laenutasime rattad ja sõitsime neid vaatama. Natuke läks nii, et olime esimeses templis suht pikalt ja ei teadnudki, et neid nii palju on... siis osad ägedamad vist jäidki lõpuks vaatamata. Palju aega läks ka lastega kauplemise peale. Seal igal pool on väikesed lapsed, kes tahavad müüa sulle postkaarte või vett või raamatut. Kui jääd ühega rääkima siis tuleb neid järjest juurde... mõni nii väike et imestad, et nad üldse rääkida oskavad. Siis vahel tuleb lõpuks ema ka ja mitte ei ütle lastele, et tulge nüüd vaid üritab ise ka midagi müüa. Samas need lapsed on suht armsad ja siis on tore nendega rääkida. Lisaks veel see, et lapsed oskavad paremini inglise keelt kui vanemad, nii et kui müügi hoog natuke üle, saab igasugu muid asju ka küsida neilt.

Ühe lapsega läksimegi kaasa tema kooli, et näha kuidas lapsed õpivad sellel maal. See oli vaeste laste kool - neil ei olnud koolivormi ja õpetajaks oli üks vanem keskkooli õpilane. Tunnid toimusid ühes katusealuses lahtises ruumis. Õpilasi oli päris erinevat vanust ja kõik innukalt kordasid kaasa, mis õpetaja ütles. Siis läks pimedaks ja kuna neil elektrit ei olnud siis pandi lamp põlema aku pealt.

Järgmisel päeval sõitsime paadiga järgmisse linna. Napilt jõudsime peale kuna tee oli väga porine ja hästi palju sõitjaid. Paadiga sõit oli jälle elamus omaette. Enamus majad olid ehitatud veepeale ja inimesed liikusid paatidega... muutkui vaata ja imesta... - kes pikutab võrkkiiges, kes peseb pesu, meie sõidame paari meetri kauguselt mööda.

Kolmandal päeval võtsime jälle jalgrattad ja sõidsime ringi. Käisime vaatamas ühte templit, mis oli mäeotsas. See tundus üldse üks kuulus mägi olema. Kui üles hakkasime minema siis üks munk tuli meiega kaasa... rääkis meile natuke nendest asjadest aga väga hästi inglise keelt ei osanud. Üles jõudes näitas ta meile oma tuba, mis oli ühes templinurgas. Oleksime saanud ööseks sinna jääda peaaegu aga siis tuli üks politsei mööda ja ütles, et me ei või mäe peale jääda. Siis ronisime alla.

Mängisime külas kohalike poistega veidi võrkpalli - aegajalt käis mõni lehm üle platsi. Siis juba läks pimedaks. Me olime enne juba otsustanud, et ööseks ei lähe linna tagasi siis hakkasime mõtlema et kuhu jääda. Leksime külas ühe toiduleti äärde ja maitsesime erinevaid puuvilju mida eluski enne ei olnud söönud... siis jäime juttu ajama selle perega kes müüs. Jutuajamised on muidugi rasked, sest vahel ei osata inglise keeles ühtegi sõna. Noh me olime juba enne õppinud selgeks mõne numbri ja paar muud sõna, nii et ikka kuidagi sai suhelda. Lastega isegi paremini jälle pool viipekeeles. Või siis lihtsalt õpisime kambootsia keelt, nii et näitad silma peale ja siis nad ütlevad kuidas silm on nende keeles. Igastahes siis kusagilt tuli üks poiss, kes oskas päris head inglise keelt ja kutsus meid enda juurde öömajale. Tal oli seal terve kuhi peret ja muid sugulasi aga mahtusime meiegi. Magasime maja ees ühe vaiba peal. Öösel hakkasid kaks kassi hästi koleda ´häälega kaklema - see oli päris hirmus hetk - ärkad kõva kisa peale ja siis midagi tormab sinu poole... hea et ei olnud tiiger, keda siin ka kusagil vist on.

Järgmisel päeval oli plaanis sõita rongiga. Rong käib siin kord nädalas ja on hästi logu - sõidab mingi 20km tunnis. Tore on see, et saab sõita rongi katusel. Kohalikud üritavad rongiga oma igasugu puu palke ja asju vedada. Kui rong jaamast välja läheb siis sõidavad ühe masinaga järgi sellele ja laevad kauba peale. Vahel nad ei jõua ka oma riistapuuga rongile järele, igaljuhul huvitav on nende majandamist vaadata. Rong sõitis riisipõldude vahel, mida ma enne ei olnudki näinud suurt. Mingid suurte sarvedega härjad või lehmad on ka siin.

Vaatan, et kõigest üksipulgi ei jõuagi kirjutada. Aga siis mõne päeva pärast sõitsime põhjakambootsiasse... mõtlesime, et seal on mäed ja hästi ilus aga noh väga midagi vaimustavat ei olnudki. Otsustasime, et rendime mootorratta ja sõidame sellega ühte väiksemasse kohta mis oli u. 120 km kaugusel. Mul oli see esimest korda motikaga üldse sõita ja nii alguse mõtes kaks korda panin külje ka maha, õnneks ainult väga väikesel kiirusel. Natuke jalga kriipisin ma maq kõrvetas ennast vastu sumbutajat ära. Seal oli muidu väga auklik tee ka ja siis mul vahepeal läks segi kus on pidur kus gaasi ja siis otsustavalt hetkel piduri asemel andsin gaasi. Siis raskemates kohtades sõitis maq. Jõudsime üleni tolmustena kohale.

Oli päris huvitav linnake - selline laiade tänavatega ja inimesed olid kuidagi rahulikud. Järgmine päev otsustasime sõita sellisesse külla kus ei ole ükski turist sõitnud. Läksimegi mingit ime rada pidi, mis oli vaevu sõidetav. Lõpuks ikka tulid majad ka. Ühest kirikust saime kaasa kambodsia keelesed kristlikud raamatu, mõtlesime et siis jagame neid, et sellistes üksildastes kohatades inimesed pole Jumalast võibolla midagi kuulnud ja nii oli see meil ka omamoodi misioni reis. Naljakas oli see, et kui muidu ikka inimesed teretavad ja tulevad rääkima kohe igalpool siis seal metsas nad pigem jooksid eest ära... või noh hakkasid lihtsalt eemale kõndima. Igatahes oli see tunnistus sellest, et seal kandis on vähe turiste. Peale külas uitamiste käisime veel paari kose sees ujumas ja oli üks vulkaanilist päritolu järv, mille kaldal me ööbisime. Elevandiga proovisime ka sõita, et teaks mis tunne on noh. Päris selline huvitav oli see hetk kui ta aegajalt niimoodi kuidagi korises hästi madalalt, muidu oli natuke jama, et ei näindki sealt ülevalt elevanti ennast.

Siis laias laastus otsustasime kambodsiast edasi minna laosesse. Kahjuks aga selgus et piirilt ei saa viisat ja siis läksime hoopis vietnami, kus oleme tänaseni.
Söögid on siin olnud head. Nüüd viimastel päevadel markuse kõht veidi hakkas jupsima aga muidu on tervis olnud korras. Sääsed ikka aegajalt ka noksivad aga malaariat ehk ei tule, nii me loodame. Üldiselt on siin igal pool nii, et inimesed ikka vaatavad pika pilguga meile järgi ja naeratavad või naeravad, kes neid teab. Minu habe teeb neile palju nalja, sest neil endal habe eriti ei kasva. Lapsed muudkui karjuvad hällõu iga nurga tagand. Ükskord lugesime ära, et oli paar last raudtee peal mängimas ja siis jäime nendega juttu ajama - umbes 5 minuti pärast oli meie ümber juba 25 last. Tavaliselt veel siis mõned täiskasvanud veel lisaks.

Ilmast ei olegi veel rääkinud. Ikka väga soe on... ka öösel on liiga soe. Aegajalt ikka tuleb vihma ka.

Ja seda ka veel et lapsed on siin väga töökad. Pidevalt on näha imeväikseid lapsi kas motikaid tankimas või poest tulemas või suure lehmaga karjamapoole liikumas. Ja siis kui räägid nendega, siis ongi sellised asjalikud.

ps. aru ma ei saa mispärast need pildid jälle suureks ei lähe....

Mõni pilt veel uusmeremaalt...

2008-06-03T11:11:00.000-07:00

Käisime Yangiga liustiku peal ronimas. Ilm oli päris vihmane ja sellepärast oli natuke sant aga uus kogemus oli ikka. Sellised okkalised saapad ja puha.

Põhjasaarel käisime vulkaani vaatamas. Kahjuks ei olnud see enam töökorras.

Vahepeal Yang hüppas taevast alla, ma niisama vaatasin pealt.

Siis lõpuks käisime ühes vulkaanilises imedemaas. No oli see alles imedemaa küll. Hais oli nii kõva, et ma ainult poolepeale jõudsingi. Täiesti õudne. Põrgus on samasugune hais, kuna seal on ka väävli järv. Kogu see toss seal pildil ongi tegelikult hais.

Aga muu übrus oli huvitav. Kõnnid ja siis igalt poolt auru tuleb, sest kuumavee allikad jõuavad maapeale. Kohati podises muda keeda. Oli ka üks geiser kust vesi purskama pidi täpselt kindlal kellaajal. Ma ikka mõtlesin, et kuidas ta alati nii kindlal ajal aga siis tuli välja, et nad panid sinna seepi sisse - aga inimestele meeldis.

Siis jõudsime Aucklandi. Seal ööbisime kohaliku ülikooli lähedal ja päris kodune oli selle hoonetes ringi käia. Raamatukogu oli nagu ülikooli raamatukogud ikka :)

Tore oli see, et sattusime just mingile maori päevale, siis tudengid tegid seal tantsu ja muud rahvuslikku asja. Maoridel pidavat uusmeremaal minema päris hästi muidu ja nad on päris toredad - mehed kõik on ühte nägu ainult ja osadel on näos tätoveeringud.

Aasia

2008-05-25T23:08:00.000-07:00

2008-05-22T20:14:00.000-07:00

Tsau! Oleme nyyd Markusega Kambootsias... oh seda elukest kyll siin... oh seda kuumust ja oh neid armsaid vaeseid lapsi, kellest me kuidagi ilma pilti tegemata moo;da ei saa ja oh oh, neid agressiivseid tuk-tuki mehi - oh neid kyll. Siin wifiga pole teab mis head lood, aga vast onnstub moni pilt panna la'hiajal. Mul levi pole telefonil siin, nii et sonumeid eriti pole motet saata.

2008-05-15T22:17:00.000-07:00

Natuke kahju on, et pole siin oma autot. Tihti lugu tahaks peatuda ja pilti teha ilusatest kohtadest aga häälega sõites ei raatsi maha minna, sest mine sa tea palju jälle pärast ootama peab. Vahel on nii, et auto paneb sind kusagil maha ja siis küll hääletad, aga samas loodad, et keegi niipea peale ei võta, sest ümberringi on nii ilus koht. Praegu teeb veel ilusamaks see, et kohati on korraga kõik kolm aastaaega - talv, sügis, suvi... aga teil on kevad.

Pilt autoaknast:

2008-05-15T22:04:00.000-07:00

Panen paar pilti ühest imedekohast küll, kus käisime. Esimese pildipeal see viltune tüdruku on Lõuna-Korea tüdruk Jang, kellega ma nüüd kaks nädalakest olen rännanud. Ta tuli nii Anni asemel, kuna algul pidi koos temaga tulema aga kuna ta ära jäi siis ikka tuli. Teise pildipeal olen koos ühe sakslasega toas, mis tegi ühed suureks, teised väikseks.

2008-05-15T21:58:00.000-07:00

Vahepeal kui austraalias farmis töötasime kolisid mu arvutisse sipelgad. Noh ega see vist arvutile hea ei ole, aga mõtlesin, et kuni nad sinna okkaid vedama ei hakka siis las olla... võibolla isegi söövad seal sees tolmu ära või midagi. Siis kui ära läksid jäid ka sipelgad maha. Alles hiljem avastasin, et üks on jäänud kinni ekraani taha kuidagi :) Tempel mällu igaveseks.

2008-05-10T00:03:00.000-07:00

Päris palju olen hääletanud nüüdseks. Vahel läheb kiiresti vahel aeglaselt... tore on see, et enamasti ikka ümberingi ilusad kohad. Ükskord sattusin niisugusesse kohta...

võttis kohe hetkeks tõsiseks....

no õnneks mul üle ühe päeva (tunni) seal ei läinud :)

Kepleri rada

2008-05-09T23:23:00.000-07:00

Kõndimine võttis aega neli päeva. Ööbisin telgis enamus ajast. Mida siis öelda kokkuvõtteks, ju et kas siis oli ilus või kole. Noh ikka ilus oli, sest kuidas sa ikka ütled teise maa kohta midagi halvasti. Kui sulle keegi külla tuleb, kas siis tahaksid, et külaline ütleb: "Tore oli, et mind endale külla kutsusid, ainult kahju, et sa nii kole oled". Ei taha ju seda ilmaski.
Ilmaga mul ei tea nüüdi kas vedas või mitte.. .kui jõudsin mäe otsa oli vihmane kohati ja tuuline... järgmine päev ka sadas. Samas jälle tulid siis pilve vahelt päikesekiired vahepeal huvitavalt välja, mida ka üritasin pildistada, aga mis ei tahtnud kuidagi eriti tulla välja. Viimane hommik oli selge ja külm - mägede tipud olid öösel sadanud lumega kaetud ja madalamal oli kohati halla. Mäed on alati ilusad minu meelest... veel ei ole koledaid mägesid külastanud. Mets oli ka ilus - samblane ja jättis iidse mulje. Päris suur osa rajast läkski läbi metsa. Ühe kohapeal olid eriti naljakad samblad... sellised valged ja rippusid puude peal... mulje oli nagu oleks lumi, kohe ehmatasin. Rada muidugi oli hästi korralik ja isegi WC-sid oli põõsaste taga.
Üks ööbimine oli huvitav. Kuna viimane teelõik osustus pikemaks kui arvasin, siis pidin kusagil ööbimiskoha leidma. Muidu olid väikesed majakesed kõik 40 dollarit aga siis leidsin veidi raja kõrvalt järve äärest ühe maja, mida kaardil ei olnud. Seal oli üks vanem mees, kes ütles, et see maja tasuta. Ta oli ise seal mitu päeva juba kala püüdnud. Ütles, et tuli jõulu ajal töölt ära ja nüüd sõidab ringi ja mõtleb elu üle järele... Nii me siis istusime temaga hämaras toas ja vaatasime kaminatuld, kohe mitu tundi istusime... ja kumbki mõtles oma elu üle järele.

Sügis

2008-05-04T18:28:00.000-07:00

2008-05-01T02:17:00.000-07:00

Olen nüüd järjega jõudnud Te Anau-sse. Siin lähedal on igasugused maailma kõige ilusamad käimisrajad ja hästi palju inimesi tahab sellepärast ka siia tulla. Ma olen nagu üks väike sipelgas, kes tuli ka. Christchurchist hakkasin hääletama. Juba mulle enne öeldi, et uusmeremaal on tore hääletada. Nii ei läinudki palju mööda kui mind juba esimene auto omal initsiatiivil peale võttis. Jõudsin plaksti järgmisse linna kuhu oligi plaanis jääda. Kokku vist 3 autoga. Üks autojuht veel ütles kui mu maha pani, et sa veel imestad kui kiirelt sa siit uuesti peale saad ja läkski mingi ainult 5 minutit. Olgu öeldud neile, kes arvavad, et austraalias keegi peale ei võta, et seal tegelikult ei olnud ka väga pikalt vaja oodata - 300km 4 autoga 5 tunniga vist nii - seal võtsid peale rohkem suured autod. Ei mäletagi palju Allanil aega läks
Ühe päeva peatusin Dunideni linnas - leidsin hosteli kus net oli tasuta ja laenutati jalgrattaid, mis mul just plaanis oligi laenutada. Seal läheduses oli poolsaar, kus pingviinid ja hülged ja muud loomad pidid olema nagu ei kusagil mujal - kollaste silmadega ja kuidas kõik veel. Rattaga siis sõitsin mööda neid mägesid, mis oli mulle uus kogemus- pool päeva rühid mäest üles jalad pooleks, siis jälle pool päeva lased vabajooksuga alla. Pettumus oli muidugi see, et igal pool taheti raha selle eest kui mingit looma näed... siis ma läksin mööda ühte matkarada tasuta randa ja siis pool maad mingis võsas sumpasin ratas peakohal, mis oli päris raske. Noh seal hülgeid nägin küll suurelt ja lähedalt. Omavahel hammustasid isegi, mis oli minul, väiksel sipelgal, igati huvitav vaadata. Pingviine nägin kahte ainult üpris kaugelt. Ja ühe kohapeal jäin luurele, kus nad veest välja tahtsid tulla, aga koguaeg seal inimesi käis nii, et nad ei julgend tulla kõik peale ühe. Lõpuks sõitsin pimedas tagasi.
Järgmine päev mul hääletamine enam nii hästi välja ei tulnud, kuna tee hakkas kohe kiirteena linnast välja minema ja polnd kohta kus hääletada. Kui kiirteel käisin siis autod hakkasid kõik piiputama, nii et siis isegi seal ei julgend käia. Õnneks leidsin teeäärsest võsast ühe õuna. Rohkem kõpisingi ühe teeotsast teiseni sel päeval. Juba suht pimedas lõpuks üks auto ikka peatas, et viia mind 5 km edasi. Selle juures sai tal veel bents otsa, nii et siis lükkasime ta bensukasse. Siis vaatasin, et üks kohalik lennujaam on lähedal, et kõmbin sinna, magan seal... tuli välja et oma 10km kaugusel ja õnneks mingid noored poisid võtsid mind peale teepeal ikkagi ja viskasid ära. Kohapeal selgus, et lennujaam ikka pannakse ööseks kinni kuna see on nii väike. Häda küll. Noh, siis oli juba nii hilja et läksin lihtsalt ühe heki taha magama. Mäletan, et oli päris pehme, kuna mul on nüüd madrats ja õhk tundus väga värske.
Hommikul hääletasin edasi ja sain päris kiirelt. Kuna oli pühapäeva hommik, siis käisin ka kirikus. Kõigepealt jõin ühe teenistuse järgse kohvi väga viisakate pensionäridega ja siis osalesin Pääste Armee teenistusel. Viimane oli päris tore - kõik olid kuidagi rõõmsad ja energiat täis, kuigi välimuselt kõik nii soliitsed ja soliitses eas ka. Sain ühtedega sealt veel järgmisse linna. Siis seal otsustasin, et hääletan kuni pimedani ja siis panen telgi mõnda ilusasse kohta. Noh pime tuligi ja hakkasin minema ühe mäe poole, mis tundus sümpaatne, aga just siis üks auto võttis mind peale. Natuke omaette oli kahju ka, et ei saanud seal mäe peal ööbida, sest hommikul oleks olnud kindlasti ilus. Aga see mees, kes mu peale võttis oli nii hea, et lasi mul isegi oma kodus ööbida ja kuna öösel sadas siis seda parem oli. Huvitav on see, et kui mind võtab peale alla viiekümnene meesterahvas, siis teine küsimus peale seda, et kust maalt ma olen on, et kas ma narkootikume tarbin või müün. Huvitav kas ma näen kuidagi kahtlane nende arust välja... samas austraalias oli ka üks vuntsidega iisraeli poiss, kes ka rääkis, et temakäest koguaeg küsitakse narkotsi või siis pakutakse.
See on lahe, et pole aja peale vaja kuhugi jõuda... isegi mitte aja peale, vaid kuhugi polegi vaja jõuda, sest igal pool ümberringi on uusmeremaa... siis olengi täpselt seal kus olen ja vaatan mida näen - selline elu mul praegu on. Kui tahan, siis näiteks magan juba kella seitsmest, sest mis sa pimedas ikka muud teed.

2008-05-01T01:38:00.000-07:00

Uusmeremaal on sügis. Puud on kollased ja vahel hommikuti on väljas samasugune lõhn nagu siis kui maalt kooli minema hakkasin. See on väga võimas lõhn, ei teagi miks nii mõjuv. Võibolla sellepärast, et sügisel kooli minnes oli alati väike ärevus sees või siis millegi muu pärast. Aga kodusem on see küll kui austraalia soojus. Kaks asja hakkavad mulle selle reisi peale pärale jõudma. Üks on see, et mida ekvaatorist kaugemale, seda külmem... muidu tundus ikka et mida põhjapoole seda külmem aga lõunapool on ka külmem. Ja siis teine asi on, et inimestele meeldib rääkida sellest, mis neid huvitab.
Kui austraalias olime, siis jäi sinna aega palju igasuguseid pühi - jõulupühad ja eesti vabariigi aastapäeva püha ja ülestõusmispühad, mida ühel tapamaja töötajal siiski lihavõtte pühadeks on sobilik kutsuda. Enne tulekut mõtlesin, et võibolla on pühade ajal välismaal olles just kuidagi võimsam tunne, et siis kui tähistad võõral maal samamoodi kui kodus, siis nagu oleksidki kodus käimas, aga mitte. Jõuluajal ei olnud jõulu tunnet. Nagu tavaline päev. Paar korda mul tuli jõulutunne alles 3 kuud pärast seal lihakombinaadi laos, kus temperatuur jääb nii 0 kraadi ringi. Seal ma vahepeal liimisin kaste ja see külmus ja liimi lõhn kuidagi natuke lõid mingi meeleolu. Lihakastid olid nagu suur kingipakkide rodu, mis muudkui liikusid linti mööda kuuse alla.
Vabariigi aasta päeval tegime vähemalt niipalju, et valmistasime Liisi näpunäidete järgi enda riietest eesti lipu, mis siis majapeal uhkel või vähemuhkelt lehvis veel päris pikalt. Aga noh, see oliga laias laastus kõik. Ei väga ülevaid tundeid ei tulnud ja isamaalisi laule ka ei tulnud. Ülestõusmis pühadel ma juba teadsin ette, et võib nii minna, et midagi ei tule. Siis ostsin julmalt eelmine päev endale kuus muna. Munade värvimiseni siiski ei jõudnud. Aga see ei olegi kõige tähtsam, sest kõige tähtsam on koksimine. Kui aga hommikul ärkasime üles, siis olid kõik kusagile välja läinud, nii et asi lõppes sellega, et minu parem käsi koksis minu vasaku käega. Õhtu poole tegelikult oli ikka selline väike "pereringis" koksimine ka ja Anni isegi kuidagi koortega neid mune värvis... nii et ikka püha pühalt veidi paremuse poole on läinud. Mis ma tahtsin öelda on see, et peab olema ikka õige keskkond ja siis tulevad ka õiged tunded nagu see koolitunne mul tuli seal teksti ülevamal pool kui külmem ilm oli.

2008-04-24T04:54:00.000-07:00

Sõitsin ühe lennuki järel teisega ja kuni lõpuks jõudsin Uusmeremaale. Olen siin olnud juba terve päeva aga suhteliselt ainult lennujaamas koguaeg (kahes erinevas). Ei tahagi nagu välja minna, sest ootus on teinekord parem kui see kui asi kätte tuleb - kas on siis tõesti nii ilus nagu kiidetud kõigi poolt. Haba-haba-haba... homme saan teada. Tuli välja, et uusmeremaal on kõva toll, et toidu asju ei või viia sinna, ega muid asju nad ka ei taha. Lugesin siis lennukis, et mida kõike peab deklareerima ja mis mul kõik olid ka juhuslikult kotis. Peale selle just kästi öelda, kas olete liha pakkinud. Noh ma juba mõtlesin, et äkki mind ei lastagi kui kõik panen jessid need, aga siis mõtlesin, et just proovin. Löön neid aususega. Siis kirjutasin üles, et mul on porgandid kotis ja sai suures kotis ja merekarbid on ka kotis ja muid asju oli veel... Noh siis tädi mul lugeski kõik need ära ja saatis mind mingi spets mehe juurde, kes siis usinalt mu kotis tuhnima asus. Võttis siis kõik toidupoolise välja. Kõige hullemaks asjaks osutusid mu vanaema kuivatatud kuivatatud õunad. Neid ta siis uuris ja puuris ja tahtis ära võtta, aga ma ütlesin, et need on minu jaoks sentimentaalselt väärtuslikud, mis on ka tõsi ja siis ta ütles, et ma võin nad 20 dollari eest hoiule jätta. Noh ma olin nõus aga siis ta arvas, et need on siuksed asjad, et ei tahaks neid hoida ka seal... küsis ikka kui vanad ja ei uskunud kui ma ütlesin üle aasta. Lõpuks läks kellegi käest küsima ja siis tuli ja ütles, et kui sentimentaalne väärtus siis võid ikka kaasa võtta. Oli kena temast küll. Lõpuks oligi nii, et ainult porgandid võeti ära... kõik merekarbid ja muud kurjad asjad võisin tagasi pakkida. Huvitav oli veel see, et telgi võtsid lahti ja vist tegid puhtaks - kah päris omamoodi. Täna siis ööbin jälle lennujaamas - teist ööd järjest juba. Mulle meeldivad lennujaamad tunduvalt rohkem kui hostelid. Palju rohkem ruumi on siin ja kõik on minu päralt... keegi kurjalt midagi ei ütle ka .. .maga või kus tahad keset suurt väljakut. Üks tädi mulle veel juhatas pehmemaid toole. Siis kui igav siis vaatad kuidas inimesed tulevad lähevad. No ma ei tea.
Kuigi praegu tagumik suri maas istumisest ära - kiida veel.

Surfi paradiisid

2008-04-24T03:56:00.000-07:00

.

Meil aiaäärne tänavas kui armas oli see...

.

Käisin sukeldumas

2008-04-24T03:46:00.001-07:00

Lühidalt kokkuvõttes võiks öelda: ossapoiss!

2008-04-13T07:30:00.000-07:00

Tere! Olen jälle siin, et kirjutada teile, mis mul koguaeg juhtub.
Tööl on oma ilusad asjad ja oma varjupooled. Kõige rohkem mulle meeldib see hetk, kui läheme pesuruumi ja saame tädi käest valged maskid. Ma ei tea miks mulle see meeldib. Võibolla sellepärast, et need maskid on hästi valged ja mustust ei ole seal...voi siis et üks tädi on seal aafrikast ja teda on nii huvitav imestada, et kuidas ta nii tumeda nahaga on - kusjuures huuled on ka isegi tumedad.... ja siis kui sealt pesuköögist välja hakkan minema, oma samme seadma ühte teise kohta, siis on nii, et ühel pool on mäed, väikesed mäed, mis paistavad kauguses ja taevas on oranzikas ja päike ei ole veel tõusnud, nagu minugi töö ei ole veel alanud ja teisepool on kõik tehase töölised pinkidel istumas valged mütsid peas ja teevad suitsu. Ja siis mina olen seal vahel - vaatan ühele poole ja teisele. See kestab keskmiselt 10 sekundit iga päev.
Tööl ma kõige tavaliseltmalt võttan ühtesid lihatükikesi suuri ja pistan nad kotti ja panen lindipeale tagasi. See on paras igav töö, sest kellegagi rääkida eriti ei saa ja tükid ka tulevad ühte moodi 10 tundi järjest. Eks ma siis mõtlen ja vahel kui tuleb mõni hea mõtte siis on jälle värskem tunne ja vahel olen juba suutnud ka niimoodi teha seda tööd, et teadvus lülitub natuke välja ja pärast ei mäleta möödunud 10 minuti kohta midagi. Aga käed ikka teevad tööd ja teavad ise mida võtta mida jätta. Vahel tuleb nii suur tüdimus, et muudkui vaatad kella - kõige väsinumatel päevadel vaatan kella kolm korda minutis.... aga on ka teistsuguseid päevasid. Näiteks eile olin põrandapoiss. Siis muutkui korjasin lihatükke maast ja mis ma sealt veel leidsin ja jalutan ringi ja polegi nii hullu midagi. Raha tuleb vahel raskelt vahel kergelt. Kõige kergem töö on olnud selline, et istun ühe teise mehega mingi papihunniku otsas - 15minutit ootame, või noh töötame niimoodi. Siis tuuakse meile üks kasti kuhi ja me paneme selle peale ühe papitüki ja teibiga neljast nurgast kinni. Ja siis vajutame ühele nupule. Siis jälle ootame 15 minutit. Siis vahepeal saab üks vajutada nuppu ja vahepeal teine ja raha tuleb - 180krooni tunnis :)
Mõni päev jälle raha ei taha kuidagi tulla. Kui töötasin seal tapmisruumis ühe päeva, rohkem polegi seal olnud, siis olin sealgi põrandapoiss. Seal on põrandapoisi töö palju raskem. Esiteks tilgub sulle igalt poolt verd pähe, või siis keevat vett, kus osad oma nuge pesevad. Kuna sa pead seal puhtuse ja korra eest vastutama, tuleb igalepoole ime kohtadesse ronida ja võtta seda vedelat rasva ja muud mingit plöga ja samas koguaeg hoiduma nende rippuvate lehmade eest, mis sulle otsa tahvad liikuda, keeled suust välja rippumas. Iga natukese aja tagant tuleb võtta kärutäis lehma sõrgi või ninasid või tagumikke ja kallata nad ühte väga vastiku haisuga auku. Üleüldse on seal igasuguseid lehma osi pilla palla. Kõnnid ja siis siit võtad ühe kõrva ja sealt mingi teise asja. Isiklikult mulle oli kõige huvitavam kui leidsin silmalau - ilusti ripsmed kõik reas olid ka. Ükskord kukkus lehma sisikond liini pealt maha. Me siis ühe teise sõbraga üritasime seda tagasi vinnata aga see oli nii suur ja raske, et kuidagi ei jõudnud - selline pehme ka, et ei saa kuidagi kinni ju võtta. No ja siis see muidugi läkski meil katki käes ja rohi kõik tuli välja. Iga poole tunni tagant pidi hüübinud verd pühkima põranda sees olevatesse aukudesse. Naljakas, et veri võib sedasi päris hunnikusse koguneda kui seda palju on... selline süldi moodi rohkem. Ükskord läks üks auk umbe ja ma ei teadnudki mida teha. Siis ülemus tuli suvalt mööda, pani palja käe küünarnukini sinna vere sisse ja sobras seal natuke ja saigi lahti... pärast seda hetke sai minust taimetoitlane kuni selle päeva lõpuni.
Korra sattusin ka kohta, kus lehmadele see surma hoop antakse - isegi ei olnud nii hull kui ma arvasin. Kuidagi hästi kiirelt ja muuseas käis see - tapja mees rääkis sõbraga juttu ja siis korra pööras ja pani kõmm ja siis jälle rääkis edasi.
Olgu etteruttavalt öeldud, et tööd on jäänudki ainult kahe päeva jagu ja siis algab jõudeelu.

Spetsiaalselt Matimatile, aga samas ka kõigile teistele!

2008-04-13T06:55:00.000-07:00

Lubage mul esitleda: meie reisikaaslane Külli!

Ja laast pat not liist - teine reisikaaslane Hanna!

Varsti 100 000 täis!

2008-03-21T06:33:00.000-07:00

Mõtlen igasugu mõtteid nagu inimesed seda ikka teevad nii ka mina. Mul on kujunenud mõned lemmik teemad, millest ma küll koguaeg ei mõtle, aga jälle aeg ajalt tulen tagasi nende juurde. Noh näiteks, et kas maailmas on üks inimene või on hästi palju inimesi, kuna kõik ütlevad enda kohta mina... kas asi, mis on olemas aga keegi ei tea et ta on olemas, et kas ta siis on olemas või ei ole... et kui palju on sarnasusi elu ja tüüpilise muinasjutu vahel...
et kas ikka külm on parem kui
kui kuum ja noh, niisuguseid mõtteid. Üks asi millele ikka mõtlen on see, et kas on sobilik oma lapsepõlve ideaale vanemast peast hüljata või mitte. Väiksena ju sai palju neid suuri vaadatud ja imestatud, miks nad mõnda asja teevad ja teist asja ei tee... näiteks imestasin alati, et kuidas saab inimene päeva nii ära elada, et üldse ringi ei jookse või et miks kõik koguaeg aktuaalset kaamerat vaatavad. Okei nüüd sain ise suureks ja mida ma teen - mõtlen, et küll laps oli loll ja teen ikka neid asju mida kõik teevad... siis ilmselt saan vanaks ja teen jälle teisi asju. On see siis normaalne või mitte. Äkki peaks elama kohe lapsest peale nagu vana inimene, kui võtta nii, et vanal inimesel on õigus, sest tal on kõige rohkem elukogemust... milleks siis raisata elu multikate vaatamisele. Samas jälle äkki lapsel on õigus ja kasvades paneme kõik puusse... öeldakse ju et lapsed on siirad ja olge nagu lapsed. Igatahes on siin palju mille üle mõelda sellel ajal kui käed lihatükke kotti panevad.
Mäletan, et väiksena tahtsin kord teha midagi erilist... midagi mida keegi veel teinud ei ole. Siis tuli hea mõte, et loen miljonini, sest ma ei teadnud kedagi, kes oleks sellist asja teinud enne. Hakkasingi siis lugema - lugesin tavaliselt enne magama jäämist ja kirikus ja vahel ka muul ajal. Jõudsin 80 000-ni aga siis jäi asi kuidagi soiku või vaius unustuse hõlma. Et aga mu lapsepõlve mina võiks enda täiskasvanuks
vananenud mina üle natukenegi
uhke olla, siis võtsin asja taas käsile ja loen nüüd edasi. Praeguseks on juba 86 000! Jooksmas olen samuti käinud ja jäätist söön siin ka palju,
nii et usun, et kõik ei ole veel lootusetult kadunud.

Raul ja Katrin tulid

2008-03-15T03:59:00.000-07:00

Jooksin neile vastu, lennujaama. Ja seal nad olidki, oma tuntud headuses. Maailm tõmbus kohe rohkem kokku ja oli tunne nagu ei olekski enam kodust eriti kaugel. Jalutasime siis tagasi linna, sest taksot ei hakanud võtma. Esimese päeva veetsime niisama toas ja vahelduseks ujusime vaikses ookeanis. Käisime toidupoes ja Raul ja Katrin läksid omi asju otsima ja mina omi. Korraga tulen riiuli vahel välja ja vaatan - Raul! Ehmatasin ära hetkeks, et ta ei saa ju siin olla, aga siis kohe tuli meelde, et ta saab. Huvitav oleks veel mõnda sõpra sedasi kohata.
Järgmisel päeval läksime kohta nimega, mis mul enam meelde ei tule. Seal pidi olema kõiksugu ilusad jõed ja metsad. Olidki. Ka üks vana sild oli. Siin üldiselt on puudus vanadest asjadest. Ma juba vaikselt hakkan mõistma euroopa väärtust... seal on vanalinn. Siin kusagil ei ole... tundub kuidagi järjest armsam, kui kujutan ette, kuidas vanad majad seisavad hästi üksteise ligi. Käisime vihmametsas... teepeal nägime ühte suurt sisaliku moodi looma ja raul nägi kusagil põõsas väikest madu. Tahtis teda kohe oksaga surkima minna, aga õnneks madu läks minema.

Lõpuks läksime ujuma. Oli väga tore koht, nimi oli "paradiisi auk". Kivide vahel voolas jõgi, mis oli väga selge veega... ujusime ja viskasime võidu lutsu ja kuna kalad paistsid ujuma vees püüdsime ka kala. Kala ei saanud, aga kusagilt kivide alt tulid kilpkonnad, kes hakkasid meie sööta näksima. Kaks neist tõmbasime ka välja. Päris imelik tunne, kui näed teda konksuotsas - kuidagi natuke paha on vaadata, kala väga paha ei ole. Lõpuks panime ta vette tagasi ikka ja nii.

Sellest järgmisel päeval läksime sellisele matkale, mis kestaks rohkem kui üks päev. Et saaks looduses telkida. Algul läksime kohalike loomade loomaaeda ja Katrin leidis sealt endale koju jäänud lapse asemele uue, kui nii natuke nalja teha.

Võtsime siis kätte igasugu metsikuid elukaid ja isegi madu pandi kaela. Minu kaelas muutus ta kuidagi rahutuks ja tahtis kohe mitu tiiru mu kaelale peale teha aga siis õnneks võeti ta ikka ära. Ikka tugev on see loom - nagu üks suur lihas, kuidagi tunnetasin ta jõudu kui ta roomas mu käes... oli tugevam kui arvasin.

Siis läksime ühte loodusliku paika mida siin kutsutakse rahvuspargiks... matkarada oli nii 9 km pikk ja kohe kui saime minema hakkata nägime looduses enamvähem sama suurt püütonit kui meil just enne kaelas oli rippunud. Katrin sammus sellest umbes poole meetri kauguselt mööda ja ei märganud, Külli märkis ja siis andis häiret. Matkarada läks muidu mööda sihte, mis olid tehtud vist elektriliinide vedamiseks. Lahe oli see et iga natukese ajatagant tuli mõni jõeke ületada... hüppasime kivilt kivile, mõne jaoks tuli võtta ka varbad paljaks. Kohati oli ka ilusaid troopilisi palmidega kohti. Koht kuhu jõudsime oli üle ootuste... päris kõrgelt tuli kosk... vesi otse ei kukkunud aga voolas mööda kaljusid. Vahepeal moodustusid kividest väikesed platood, mis olid vett täis nagu väikesed tiigikesed kus sai ujuda. Ühtegi teist inimest ei olnud, mis oli väga hea. Ujusime kose all ja vahepeal pikutasime päikest soojadel kividel. Koht oli tore ka muidu ronimeiseks... nii parasjagu sai mööda kive üles ronida, et ei olnud eriti ohtlik aga kohati ikka pidi mõtlema kuidas edasi saab... ja kõrgelt oli ilus vaade. Sinna oleks jäänud kohe mitmeks päevaks. Kahju et Anni ei saanud meiega kaasa tulla, sest ta töötas.

Ööbima läksime lähedale metsa, sest seal oli koht kus sai teha lõket. Kuna ma natuke mööda kive ronisin, siis teised olid juba sinna läinud. Algul ei saanudki aru kuhu nad kadusid aga siis tuli Raul mulle järgi. Oli läinud pimedaks ja kõndisime tema pea külge pandud lambi juhatusel. Siis avastas Raul laheda asja -- kõigi ämblike silmad, kes metsa all olid sätendasid vastu kui jaaniussi tuled. Ja tuli väja, et seda nägi ainult see, kellel lamp oli peas - see nagu oleks olnud mingi võlu lamp. Selgeks sai see, et metsas on ikka väga palju ämblike... tulukesi oli umbes nagu jõulu ajal küünlaid surnuaias. Ja siis kui läksid lähemale vaatama, iga tuluke oli tõesti ämbliku silm - mõni oli hästi väike, mõni peopesa suurune.. aga sätendasid kõik ühetugevuselt enamvähem. Siis istusime lõkkeümber ja läksime magama. Unes nägin seda, et mingid väikesed tulukesed lendavad meie peadekohal ja Külli teadis rääkida, et need on ühed liblikad - noh päriselt. Järgmisel päeval käisime veel koskedes ujumas ja siis jalutasime tagasi. Seal kus meie auto oli jooksid vabalt ringi mingid väiksed kängurud ja hästi palju kalkuneid. Kuna tulles hakkas palav siis läksime veel ujuma. Raulil olid ujumisprillid ja siis vaatasime kalu. Oli igasuguseid... ootamatult kohtusin,ühe umbes meetri pikkuse mao moodi kalaga, kes oli päri jubeda näoga, nii et kui ta minu poole ujuma hakkas andsin prillid igaks juhuks Raulile tagasi. Teadmatus on vahel parem kui kuld. Õhtul grillisime mere ääres ja proovisime känguru liha. Ah ja ronisime ka ühe linna keskel oleva suure mäe otsa ja vaatasime öist linna. Hommikul läksime veel kalale ookeani äärde - päike tõusis ja oli hästi vaikne. Kala ei saanud... aga ilu saime. Ja siis korraga olidki nad juba läinud... tore aeg oli koos. Homme jällegi siis tööle. Liha liha liha liha....

Varsti kirjutan teile veel ühest teisest päevast, kus käisime kalal, aga kala ei saanud ja see tuleb hästi lühike kiri. Siis tahaks veel kirjutada tööpäevadest, sellest kuidas me töötame ja mida me täpselt kuhu tõstame.

Laurale

2008-02-21T00:08:00.000-08:00

Uus töö

2008-02-14T18:25:00.000-08:00

Nüüd oleme juba Townsville`is kohal. Ööbime momendil ühes hostelis aga otsime poole silmaga midagi odavamat - kui saaks kasvõi korterigi või maja, siis tuleks mitme peale odavam. 2päeva käisime ka juba tapamajas või siis lihavabrikus, kuidas parem seda öelda on. Esimesel päeval oli kõva koolitus - kokku vist 7 tundi istusime kooli pingis ja täitsime igasugu pabereid ja teste ohutusnõuetest ja muust taolisest. Siis järgmisel päeval näidati meile kuidas nuga teritada ja igaüks sai paar korda ka ise tõmmata nuga vastu seda kivi. Siis pidime minema ringkäigule, aga kuna oli töölisi seal puudu siis kohe hakkasime tööle- osad hakkasid osad mitte. Meile sai osaks töö boneing roomis, teine võimalus oleks töötada killing floor´il - - me ei teagi nüüd kumb see parem koht on, sest kuna ringkäik jäi ära siis tappmiskorrust ei näinudki. See kus meie töötame on õnneks jahe koht - mingi 12 kraadi. Seal siis käib asi nii et lehmad tulevad konksuotsas külmkapist ja siis kõige kõrgema palgaga mehed siis hakkavad tükke sealt lõikuma, siis teised lõikavad nendest veel pisemad tükid ja siis pakitakse kõik ära. Minu töö nimi esimesel päeval oli tõlkes midagi et "liha liinilt ära tõmbaja" või midagi sarnast. Mis ma tegema pidin oli see, et siis lihatükid sõidavad must mööda ja ma pean sealt kahte tüüpi tükid, siis kuju järgi vaatan, välja tõstma ja siis Külli pakkis need ära. Töö iseenesest meenutas natuke tetrise mängu. Inimesi seal tehases on vist ühes vahetuses 400. Omamoodi huvitav on see, et ei ole ainult seljakotireisijad vaid on ka ikka põliseid lihamehi. Kõigil on naljakad kostüümid seljas - sellised pangaröövimismütsid, ainult valged. Lõikajatel on ka soomusrüü. Eks siis näis kuidas hakkab minema - 10 tundi on päev ja eks saab olema väga igav.. Meil on kahjuks nädalavahetuse vahetus, et peaks töötama ainult reede laup pühap. Kuigi nagu kõik lubavad saab võtta endale päevi juurde. Ainuke jama on see, et vihma tõttu lehmad ei näe tulla vabrikusse ja siis on osad päevad vabad, meie aga oleme nii töökad et tahaks muutkui töötada. Päevas üldiselt pidi tapetama u. 860 lehma.

Townsvill on päris suur linn jutu järgi aga tegelikult väga suur ei tundu. Rand oli tore - selline pikk rannaäärne tee läheb, kus on need ägedad puud ja igasugu muru platsid... ujuda saab ka, kuigi seal on piiratud kastid, vist et ei tuleks neid limaseid asju mis kõrvetavad...

Plaanis on siin töötada niikaua kuni rahad koos aga noh näis...

2008-02-14T17:20:00.000-08:00

Mõtlesin, et alustaks seda juttu niimoodi, et käisin vihmametsas aga seal küll vihma ei sadanud. Et oleks selline hea nali kohe soojenduseks. Samas jälle pole see naljakas, sest see on vana nali ja kui ta uus ka kunagi oli, siis ei olnud see isegi uuestpeast naljakas. Kuigi kui seltskonnas seda rääkida, siis viisakusest mõned kindlasti naeraks. Huvitav, kas lugedes ka keegi viitsib viisakusest naerda. Teisest küljest jälle, võibolla see oleks nii lame nali, et just see ajakski naerma, et keegi paneb kirja sellise nalja, mis ta teab et naljakas ei ole. No igatahes kõigest hoolimata, ikka vahel mõtlen, et miks vihmametsa nimi on just vihmamets.

Vihmametsas on kõik asjad omavahel sõbrad. Pooled taimed kasvavad teiste peal, või ripuvad kuidagi küljes. Suured trossid tulevad puude otsast alla - ei teagi kuidas nad niimoodi saanud on kasvada. Kõik teised juba kirjutasid sellest kuidas neile meeldis see puu väga, mis hakkab kasvama võõra puu peal ja lõpuks läheb päris selle ümber, nii et see puu, mis sinna sisse jääb kuivab ära. Need on hästi suured ja võimsad puud ja tegelikult mulle meeldisid nad kõige esimesena!

Vihmametsas polegi vaja palju käia ringi, sest põnevam on võtta üks koht ja hakata vaatama, kuidas kõik on üksteisega kokku kasvanud. Noh ma nendest enda õpetussõnadest hoolimata tuulasin ikka pikalt mööda metsa ringi, sest käisin ühel rajal, mis oli päris pikk ja läks mäkke. Seda vist eriti paljud ei olnud käinud, sest nagu ma peagi oma näoga tunnetasin, oli seal väga palju ämblikuvõrke rajapeal risti ees. Hakkasin siis käima nii, et vibutasin oma käega ees, et võrgud mulle näkku ei tuleks. Noh tulemuseks oli see, et võrgud tulid mulle käe ümber. Olen julge mees küll, aga kasvanud üles koos kolme õega, kelle poolt on ka minu alateadvusse kirjutatud see, et ämblikud on targem karta kui kahetseda. Nii et isegi imestasin vahepeal kui kiiresti mu käsi võib liikuda kui mõni ämblik hakkas ronima selle peal. Noh siis võtsin pulga kätte ja hakkasin sellega vehkima. Kui alguses olid olnud ämblikud sellised väiksemat sorti siis mingi hetk nägin ühte päris suurt... tegin siis sellest paar pilti nagu oskasin ja siis tegin võrgu oksaga puruks ja hakkasin edasi astuma ja siis mingi kahe sammu pärast oli sellest suurest ämblikust veel 2x suurem ämblik mul näost mingi 5cm kaugusel. Jälle liigutasin päris üllatavalt kiirelt. Tegin ka sellest siis pilti ja olgu see siinkohal ka ära toodud illustratiivse materjalina.

Ma igaks juhuks ei julgend kätt panna nii lähedale ja siis et ikka aru saada oleks, et oli suur siis niimoodi oksaga tegin. Olgu öeldud, et see ei olnud kõige suurem ämblik keda ma kohtasin sel metsateel. Kõige suurem oli see, mille pilt kohe tuleb. Kui olin üles jõudnud siis leidsin enda jala küljest mõned kaanid, keda ikka pidi siin olema rohu sees. Valus isegi ei olnud aga lihtsalt kaanid on nii rõvedad, et siis oli natuke aega rõve olla endal ka.

Mäest alla tulles juhtus selline, et mul läksid asjad natuke sassi, sest teised juba ootasid ja siis ma hakkasin kiiruga jälle kogemata mäest üles minema. Tükk aega kõndisin sama teed tagasi ja siis sain aru, et ma käin valele poole ja pöörasin ringi. Kõndisin jälle natuke aega tagasi suunas ja siis jõudis kätte hetk, et ma ei saanud enam aru üldse, kumbale poole on mäest üles või kuhupoole mäest alla. Võibolla see ongi hea pilt vihmametsast - kui sinna sisse lähed on kõik nii tihedalt taimi täis, kaugele ei näe ja sellest ka naljalt aru ei saa, kas oled samas kohas juba olnud. Lõpuks võib öelda, et mulle väga tegelikult meeldis see mets.

Mingi hetk sattusime ka randa. Rand oli täpselt nagu nendes üksikule saarele sattumise filmides. Ühtegi inimest ei olnud, ilus liivane rand ja siis eemalt hakkas vihmamets. Isegi mõned palmid olid. Noh vesi oleks võinud natuke sinisem olla. Rannas elasid pisikesed krabid, kes ajaviiteks tegid väikesi pallikesi.

Esimest korda nägin sellist silti, mis hoiatab, et sinuga samas jões ujub ka krokodill. Noh, muidugi me neid ei näinud. Käisime ühes jões ujumas ka, see oligi nagu kaardile märgitud ujumiskohana. Sai seal nii ujuda, et oled hästi kõva vooluga kohas ja hoiad samas ise liaanidest kinni. 50m sellest kohast allavoolu oli aga jällegi silt, et krokodillid võivad tulla. Peaaegu oleks oma fotoka sinna vette jätnud. Tahtsin minna ühele väiksele saarele pildistama aga kui hakkasin paljajalu läbi jõe minema, siis olid seal nii teravad kivid, et polnud võimalik eriti käia ja päris libe ka. Omamoodi jube hetk.

See siis sellest. Nüüdseks oleme jõudnud niikaugele, et jätsime oma farmiga hüvasti - tahtsime minna snorgeldama aga ilm on siin vihmane ja tuuline. Täna sõidame Townsville'i kus on meie uus töö meid ootamas peaks olema... seal ka vist natuke üleujutusi keegi raadiost kuulis aga eks näeb. Hommikul veel vaatame, äkki lähme kalale või midagi.

Noh käisimegi kalal ära.... ei saanud. sõitsime mingi väikese mootorpaadiga ringi troopilisel jõel - natuse liiga palav oli algul. Krokodille ei näinud. Tagasitulles oli huvitav, et päris suured lained tulid ja pritsisid meid märjaks. Meenus pakril käik.

Tahtsin farmis teha pildi sellest kuidas konnad püüavad keelega putukaid. Ma varem ei olnudki näinud seda, aga siin õhtuti paras möll käib. Konnad hüppavad nagu kassid mööda seina üles, et saaks kedagi kätte ja keel käib tõesti pikalt suust välja. Küll ma siis tegin neid pilte, aga nii kiiresti käib see keel neil, et ei õnnestunud tabada kordagi. Kahju. Siin on kahte eri tüüpi konni. Ühed on sellised liikuvad - kui tuled siis jooksevad nagu oleks loomad. Kui ma õhtuti telki hakkan minema, siis alati näen ühte teistsugust konna. See seisab nagu ilma sammas ja ei liigu, et kasvõi astu peale. Siis alati moblaga või millegagi valgustan oma teed ja alati ta on seal kusagil, ma ei ole kunagi üksi.. Tegelt on veel ühed kolmandad konnad, kes krooksuvad hästi kõvasti ja on rohelised.

Avokaadodest vist midagi ei kirjutanud?! neid korjasime u. kaks nädalat. Oli kergem korjata kui mangosid, sest nad ei pritsi seda mahla välja. Ainult natuke raske üles leida, sest nad on rohelised nagu lehedki. Tore oli kuulda, et Maili ja Tiidrek eluga tagasi jõudsid keeniast. Meie farmer on pärit lõunaafrikast ja rääkis päris koledaid lugusid sellest, mis juhtub siis kui neegrid muutuvad rahutuks. Neil oli nii, et üks tööline pandi põlema, kuna ei söönud pesupulbrit ära, mis ta valgete poest oli ostnud. Et siis selliste asjade pärast nad tulidki ära austraaliasse.

Mangosid pole nüüd enam kaks nädalat korjanud, aga mul alles praegu lõi välja allergia, mis päris paljudel tuleb. Kõht läks täpiliseks ja käsi läks täpiliseks kaa. Nüüd siis vabal ajal saab tegelda sügamisega. Ühtlasi mõistan paremini kõiki väikseid allegria kimbus vaevlevaid lapsi.

Mulle ka kusjuures meeldib niisama autos istuda vahel.

Kes teeb kõvasti tööd saab autasuks töömehe käed!

2008-02-07T02:05:00.000-08:00

Kui aasta peale tagasi mõtled, siis kunagi ei mäleta mida sa jaanuaris tegid.

2008-01-17T00:08:00.000-08:00

Uueks siis aastaks otsustasime sõita sidnisse. Sidni ja melbourni vahele jäävad need austraalia kõrgemad mäed. Kuldari kurvastuseks peab ütlema, et ikkagi otsa ronida ei saanud, kuna aega oli vähe. Sõit ise oli kohati päris äge - tee oli hästi sinka-vinka. Esimest korda elus läksime suurde koopasse. Oli päris tore aga natuke selline liiga laudrajad ja tuled igal pool. Järgmine kord tahaks minna tõrvikuga. Sidnis on põhiline asi näha neid saluute uueaasta öösel. Väga palju rahvast on... enam ei viitsi seda kirjutada, et mulle inimesi meeldib vaadata. Tulestik oli ilus ja seda pidi päris kaua väga kitsastes oludes ootama. Mõned olid tulnud kohe perekonnaga ja vist juba pool päeva oodanud. Olime kohe seal silla lähedal.... võibolla natuke eemamalt oleks veel ilusam olnud vaadata.
Ja nii tuligi uus aasta. Väga aega ei jäänudki selleks, et mõelda mida uuel aastal teisiti. Midagi ju ikka võiks. Reisimise kohta ikka öeldakse, et kui lõpuks tagasi tuled, siis mõtled asju teistmoodi... ma juba ammu ootan millal ma siis muutuma hakkan. Muidu veel juhtub nii, et tulen tagasi olen ikka samasugune. Aga nii vägisi ju ei oska ka. Nägin sidnis Ricat ja temaga arutasime ka sellest teemast ja tuli selline mõte, et äkki tegelikult inimesed ei muutugi. Kõik teised lihtsalt arvavad, et kindlasti ta muutub ja siis hakkavad kuidagi natuke teistmoodi suhtuma ja siis sellest tulebki muutus sisse. Kes teab, ma usun siiski et on olemas vastus sellele küsimusele.

Seejärel, pärast kõiki neid suuri seiklusi mis juhtusid sidnis, noh raketid ja uhkete laintega rand, kus oli palju suurte musklitega mehi ja surfareid, sest see oli nii tuus rand ja muu, siis hakkasime sõitma põhjapoole. Meil oli auto mille ostis Külli. Ja meil oli Hanna. Ja me läksime autosse sisse. Ja hakkasime sõitma, nii et Külli roolis ja teised istusid. Kõigepealt läksime sinimägedesse, mis on sinised sellepärast, et seal on mingid aurud õhus, lihtsalt ütlen, et siis saate ka uusi tarkusi. Seal oli päris tore aga kahjuks tuli osadel meist suur kihk minna mere äärde nii, et ühe kõrge platoopeal ei saanud ööbida mitte.

Sõidsime edasi.

Meil oli muidugi ka päris tuli takus, sest Külli pidi jõudma omal ajal ühte kohta. Siis peamiselt muutkui sõidsimegi. Vahepeal läksime ka randa. Ühes rannas ma tegin bodisurfingu. Selle tegemiseks on tavaliselt selline veidi lühem laud, aga kuna mul seda ei olnud siis kasutasin bodina oma bodi ehk siis tõlkes öeldes keha. Selleks et niimoodi teha tuleb minna veidi sügavamale, kus on väga suured lained. Osad lained on pahad ja siis nende alt tuleb läbi pugeda või kuidagi hüpata sinna sisse nii, et nad sind kaldale tagasi ei lükkaks. Kui tuleb õige laine, siis enne kui ta päris sinuni jõuab tuleb hakata hästi kiiresti ujuma ranna suunas ja siis laine saab su kätte ja tõstab ülesse ja siis natuke aega ujud justkui seal laine harja peal -- lähed hästi kiiresti edasi ja käed on nii pool õhus või vees - no igatahes päris naljakas ja kui hästi läheb siis kuni kaldani välja vahest niimoodi.

Ööbisime tavaliselt autoga sõitjatele mõeldud puhkekohtades. Panime telgi püsti, kas ikka panime? ...ainult siis kui sadas või sääski oli palju. Muidu magasime lageda taeva all. Külm ei hakanud sest hakkas soe - hästi mõnusasti soe. Ühel õhtul ööbisime ookeani ääres. Kõik oli nii täiuslik, et isegi saatsin ühe sõnumi, et ööbime kohe ookeani kaldal päris palmide all. Panime Külliga endale need telgikatused selja alla ja teised ööbisid autos. Täiusest oli ainult puudu see, et olid sääsed. Siis hakkas aga sadama ja sääsed läksid minema. Ma panin endale selle telgikatte pähe. Natuke kui siis niimoodi olin siis hakkas kõik läbi tilkuma. Aga kuna see koht oli ikkagi mu meelest veel nii täiuslik siis ikka magasin edasi ja nii terve öö kuigi olin läbimärg. Väga külm ei olnud, nii et ärkasin umbes iga 3 tunni tagant. Oli täiuslik öö.

Uudistes räägib, et siin on igasugu üleujutusi. No kahjuks oma silmaga pole midagi näinud. Jõgedes on palju vett, seda küll, aga see ei lähe arvesse kuna üleujutused ongi ju siis kui jõgedest üle on palju vett mitte jõgedes.

Lõppude lõpuks jõudime sinna kohta välja kus otsustasime tööle hakata. Mina läksin maale mangosid korjama ja osad jäid veel linna, et vaadata kas seal ka mingit tööd saaks teha. Ette ruttavalt võib öelda, et need teised tulid ka mõne aja pärast maale kuna linnas tööd on leida raskem natuke. Olime juba ette uurind, et seal kandis saaks korjata mangosid. Õhtul jõudsin sinna väiksesse linna ja siis tahtsin pargis magada aga politsei tuli ja ütles, et nemad kardavad, et äkki tulevad mingid kohalikud ja hakkavad mind peksma. Ja siis nad viisid mind ühte karavan parki ööbima. Muidu ikkagi vist oleks lubanud parki jääda ka kui ma väga oleks tahtnud.
Pargis olid hästi suured konnad.

Mango farmi siis läksid järgmine päev. See on siuke väike, kus umbes 10 töölist ainult. Saab siin elada tasuta. Noh, päris selline kodune. Sain jälle teada uue asja, et kuidas mangod kasvavad. Vist mõtlesin, et nagu kurgid maas algul, kuigi vabal ajal ma üldiselt sellele väga palju ei olnud mõelnudki senise elu jooksul. Aga hoopis isevärki - mangod kasvavad puuotsas, niimoodi, et nad kogu oma olemusega tegelikult meenutavad hoopis vasaraheite vasarat. Sellise pika nagu traadist varre otsas, mis siis mangodel koosneb mitte traadist vaid mangopuu väätjatest puiduosakestest ma oletan, on mango. Mango omakorda, lisaks sellele, et ta on nagu vasaraheite kuul aga ainult roheline meenutab muna - sest nii nagu muna sees on muna kollane, nii on ka mango seest kollane. Mangod mulle maitsevad vähem kui kirsid aga ikka söön neid iga päev, justkui on ka hakkanud paremini maitsema ka. Nende korjamine on raskem kui kirsside korjamine sest nad on raskemad kui kirsid - noh loogiline selles mõttes. Randmetel on raske, sest kõrgemalt tuleb võtta neid ühtede orkidega.

Tuleviku plaanidest olgu veel öeldud niipalju, et mõne nädala pärast läheme tööle tapamajja. Seal siis saame lehma kehaosadega töötada - jälle midagi uut.
Praegu siis elame siin farmis. Päevad on nagu vennad - üpris ühesugused.
Räägitakse et eestis olla ka ühed vennad jälle juures, ka vist üpris ühesugused... nagu meie päevad siin... palju õnne kõigile asjaosalistele! Kui mina neid kord näha saan, peaksid nad juba roomamisstaadiumis olema.

Kirjutasin seda kirja oma farmi köögis. Kõik juba magavad ja mina üksi siin olen. Aknad olid lahti ja järsku hakkasid igasugused putukad sisse tulema. Noh sääsed juba olid enne ja kärpsed aga siis tulid mingid suured ööliblikad, ikka väga suured, kes hakkasid suure kolinaga igasugustele kastidele otsa lendama, nii et ma algul mõtlesin, et mingid loomad on sisse pääsenud. Ja muid sorti lendajaid tuli veel ja siis ma suure hirmuga läksin akend kinni panema ja seal oli putukatest juba täiesti järjekord moodustunud -- ma ei liialda -- lihtsalt putukad seisid ja ootasid üksteise järel vaikselt edasi liikudes akna poole, et millal saab tuppa sisse. Selliseid imelikke asju siin ikka juhtub austraalias, et sellisel tavaliselt hetkel enda jaoks järsku märkad jälle midagi, mis hoopis omamoodi.

2007-12-25T20:40:00.000-08:00

Mõtlesin, et teen teile väikese üllatuse ja kirjutan kohe teise postituse veel. Tehases endiselt lähvad kirsid samamoodi sõidavad ringi. Homme on jõululaupäev ja siis on poolik päev ja saamegi selle tööga ühelepoole. Ikka jään sellele meie ülemusele vahele päris tihti - kas kirsi söömisega või mõne muu asjaga. Seal vahest igavusest teeme nii, et kui liinid seisavad saab joonistada kirsidest pilte või ehitada torni, et siis kes sinust järgmine on, siis tal on huvitav kui tuleb mingi muster või midagi. Siis ükskord oli nii, et meie ülemus tuli ja hakkas mind kurja näoga vaatama, aga ma ei pannud tähele umbes 2 minutid... siis kõik ümberringi juba nägid ja neil oli naljakas. Eile oli nii, et vähem inimesi oli tööl ja pidi kõvasti rabelema selle pärast. Siis nad aga jätsid viimase 5min pausi ära. See on nii raske kui oled oodanud seda tund aega ja siis millegi pärast seda ei tule. Ma sain sisemiselt päris vihaseks selle pärast ja mõtlesin, et protestiks sellise ebaõigluse vastu viskan ühe ilusa kirsi minema sinna halbade kirsside kraavi. No ja siis viskasingi, aga täpselt kaks sekundit hiljem oli ülemus juba kohal ja vahel ta kontrollib milliseid kirsse ära visatakse ja siis just võttis kohe peoga sealt kraavist ja leidis selle ilusa kirsi üles. See oli nii väike tõenäosus, et niimoodi juhtuda saab. Aga tegelt ta ei ole kuri midagi - rohkem nüüd juba naeru näoga ütleb neid asju vahel.
Õhtuti oma ööbimiskohas teeme ühiselt süüa.

Minu panus küll suhteliselt väike on olnud aga vahest harva ikka midagi olen pooleks lõiganud... Anni on ikka rohkem teinud süüa ja teised. Ma eriti ei oska ise teha, oli küll plaanis õppida aga praegu on nii pikad päevad, et siis pole jaksu. Aga ühised söögid tulevad väga head... oleme teinud suppi ja pannkooke ja kana ja kui rootslased olid, siis nad tegid mingit rootsi rahvustoitu. Eile oli meil külas üks tai tüdruk, kes siis õpetas meile oma maa sööke tegema. Aasialased üldse teevad igasugu peent süüa koguaeg - ikka mingi 3-4 erinevat asja ühe söögikorra jaoks. Meile ta tegi ka väga head asja. Meie vaatasime kõrvalt ja õppisime ja vahepeal laulsime niisama ka ajaviiteks.

Täna käisin neljanda advendi puhul kirikus õhtusel teenistusel - see oli selline hästi lühike ja natuke kuidagi formaalne... Õhtusöögiks tegime eesti kartuli salatit, mis oli küll koduselt hea ja panime 4 küünalt ka põlema. Pärast käisime vaatamas jõulukaunistustega majasid - enamus väga ei ole kaunistatud aga osa on jällegi ülikülluslikult ja siis need on kohe vaatamisväärsused ka kohalike elanike silmis ja ikka inimesi käib seal.

Helistasin Ricale - ta on ka nüüd juba 2 nädalat olnud austraalias - tore oli rääkida taga.
Üks tore asi juhtus veel paar päeva tagasi. Nägin poes ühte last. Selline lugu oligi. Aga see oli hästi armas laps - seisis püsti kärus ja oli natuke mängu nuku moodi, naeratas laialt ja vaatas mulle otsa - noh, ma ei oskagi kirjeldada eriti aga lihtsalt sain suure elamuse sellest. Vahel on tavalised asjad millegi pärast erilised. Oh oleks olnud ainult fotokas kaasas. Meenusid kõik eesti armsad lapsed keda kahjuks nüüd pikalt ei näe...
Soovin siis kõigile toredaid jõule ja uut aastat, mis niikuinii ka tuleb. Lumega on teil vist suhteliselt kehvasti aga vähemalt on teil kuuskesid.
No nüüd on juba teine jõulupüha aga ikka ei ole veel ära postitanud... Viimane päev tehases oli ära ja sinna tuli ka jõulumees. Oh, siis oli alles nalja ja naeru ja küpseõunu taevani.

Peale seda sõitsime koos eestlastega jõule pidama mingi 150 km kaugusesse kohta. Seal elas üks vanem mees, kes pidas restorani, siis olime talle abiks söögitegemisel ja saime ise ka süüa ja ööbida. Tal oli armas väike tütar, keda siis sai mõnuga pildistada. Päris huvitav oli näha väikese restorani köögi köögipoolt... süüa saime palju jaksasime...

sõitsime ringi ka veidi ja nägime looduse ilu ja kängurude ilu, keda seal ühes kohas oli hästi palju. Jõululaupäeval käisime katoliku kirikus, kus oli suhteliselt igav ja kuidagi mittejõululik. Tagasi teel hüples üks känguru meie auto kõrval - eestis seda ei ole juhtunud!
Nüüd siis alustame sõitu melbourni poole. Kõike paremat!

2007-12-20T11:20:00.000-08:00

Tsau. Kirsikorjamine sai täna läbi. Viimase päeva puhul anti meile praevorsti ja praeliha ja cocacoolat. Nüüd kolisime uude kohta. Selleks kohaks on üks vana haigla.... see on päris punkar - ruumi on laialt ja rahvast on nii kümne inimese ringis. seal on ka üks mõnus katusealune kus saab istuda ja mis on nagu elutoaks. Homsest hakkame pakkima kirse... see ilmselt natukse igavam töö, selline tõeline liinitöö - - ootan homset põnevusega kuna olen juba ammu igatsenud proovida tööd tehases - ehk see ongi midagi sellist. Mis siis selle 3 töönädala kohta öelda: tore töö... ei olnud füüsiliselt raske ja miskipärast ka ära ei tüüdanud. Igal hommikul tõusime u. kella 5 (kolm nädalat iga hommik!). See on minu isiklik rekord ja arvan, et isegi Hanna Parmanil pole sarnast tulemust ette näidata, võibolla isegi trumpasin Rauli üle. Uus töö hakkab kell 8, nii et ei teagi kas nutta või naerda. Vabal ajal oleme käinud põhiliselt mäkdoonaltsis... natuke sõitsime ka ringi ühe mikrobussiga looduses. Meil on siin mõned sõbrad tekkinud:
Juhan - rootsi poiss kellel on buss. Ta on nelipühi kirikust muideks. Kohalikus kirikus oleme käinud 2 korda ja ükskord kodugrupis.
Ake ja Natali - rootsi poiss ja tüdruk. Lähvad varsti surfama mereäärde ja üldse plaanivad teha igasuguseid veeprotseduure.
Mati ja Liisi - eesti poiss ja tüdruk. Mati. Minu nimega - esimest korda näen kusjuures enamvähem oma kanti vanusega Matit. Naljakas on kuulda küll kui teda kutsutakse ja päris mõnus on teda kutsuda unematiks või lihtsalt küsida kus võti on.

Vahepeal proovisime ühe päeva ka sellist tööd nagu tinning. See tähedab seda, et käid ploomi põõsaste vahel, mis ei ole veel valmis ja siis rapsid ja rüüstad neid, nii et osa ploomid maha kukuvad. Et pidi siis kuidagi kasulik olema - see on eriti lihtne töö ju minu arust.
Kirsi korjamisega oli nii, et Anni muudkui korjas rohkem kui mina. Kohe esimesest päevast alates. Lõpuks ta oli juba farmis kuulus - võõrad inimesed kui nendega rääkida, siis juba teadsid et anni korjab palju. Ei jõudnudki nii kaugele, et talle pähe teha. Huvitav küll kuidas tal nii kiirelt läheb... mõtlen et arvatavasti on asi selles, et meestel on nii suured käed, et siis on ju raske väikest marja sõrmede vahele saada. Seal uues kohas saab meil olema tunnipalk - u. 160 krooni tunnist. Mõtlesime, et vast siis jääme kuni jõuluni siia ja siis peale jõule lähme melbourni - seal on eesti päevad. Aga jah, niigi siin eestlasi ikka oleme kohanud. Kokku 11 eestlast - ja seda alles olles ainult ühes farmis ja 3 nädala jooksul... muidugi üks neist ütles, et ta ei näinud 9 kuu jooksul kedagi.
Singapuri reisist jäi mul kirjutamata üks õpetlik lugu. Ostsin sealt endale fotoka. Seal on kuulu järgi kõik tehnika väga odav ja oligi nii. Käisin ja küsisin erinevatest kohtadest hindu ja kõige paremad olid ühes suures kaubamajas, mis iseenesest oli rohkem sellist turu tüüpi, et sai tingida ka seal. Ja siis nii juhtuski, et küsisin jälle ühest suvalisest boksist hindu ja seal siis mees ütles, et ütle, mis on parim pakkumine siiamaani mis oled saanud ja me pakume parema - inglise keeles ütles. No ja siis tegigi parema pakkumise. Ma siis põhimõtteliselt jäin nõusse. Lisaks veel kauba peale lubasid anda fotoka koti ja 2G mälukaardi. No ja kui kaup nagu oli justkui koos siis nad kohe tahtsid krediitkaarti ja ma kah siis mõtlesin, et okei ja otsekui kiskusid selle mu käest ja tegid arve ära. No ja siis oligi korras. Mehed olid nagu muutunud mehed... seal lõpuks oli kokku neid 5. Tõid siis fotoka ja hoopis ühe odavama objektiivi. Kui ütlesin, et juttu oli teisest, siis tegi mees suured silmad ja ütles, et nemad said aru, et oli see odavam ja et kallimat küll ei saa. Kui mainisin mälukaarti, siis võttis mees kusagilt ühe 8M kaardi ja ütles palun väga. Muudkui üritasin neile selgitada aga selle asemel, et mind kuulata hakkasin nad mulle hoopis veel mingit filtrit ja lisaakut pähe määrima. Hirmus tunne päris tuli peale - raha oled maksnud ja su ees on 5 meest, kes muudkui ajavad sulle mingit täiesti teist juttu ja eelmisest kokkuleppest justkui keegi midagi kuulnud ei olnud... Mingi pool tundi nendega seal jupsisime. Õnneks lõppes kõik õnnelikult ja saime ikka need asjad suure vaevaga, mis tahtsime. Olgu siin siis teile õpetuseks, et ei tohi lasta endal krediitkaarti käest rebida nii kergelt. Praegu siis ongi kaamera, aga ega väga ei oska pilti teha - - üritan vabadel hetkedel midagi lugeda ja vast hakkavad siis mingid normaalsemad pildid kunagi tulema.
Singapuris oli mulle üllatuseks veel see, et seal elasid hiinlased või noh aasialased aga ütleme lihtsuse mõttes hiinlased. Mul unus see täidsa ära kuna sri lankal olid kõik sellised tumedad. Esimest korda kus siis olin hiinlastega riigis - oli väga põnev neid vaadata. Üllatas veel see, et ikka olete vast teiegi kuulnud, et hiinlased on väikesed - seal olid aga päris suured - - kohe mitu minust pikemat tüdrukut tuli vastu. Säh siis sulle, et saad käia nende keskel nagu suur mees.... Siin jällegi on korealasi palju, need on küll lühiksed... ei tea siis, neid vist mitut eri sorti olemas ilmselt.
Ööbisime seal ühe aasia tüdruku juures, kes elas 17-ndal korrusel... majast välja tulles soovitas ta meil käia mööda katuse aluseid, et enesetapjad meile pähe ei kukuks. Meelde jäi veel üks turu moodi söögikoht, kus siit ja sealt tellid toitu ja siis kõik tuuakse sulle sinu lauda kätte igalt poolt väikestest kioskitest - omamoodi.
Mõnda kängurut olen ka näinud kui olen jooksmas käinud. Ühest isegi sain pilti teha aga natsake udune tuli. Üldiselt leidsin väga ilusa jooksmise raja... siin on ilusad sinised lilled igalpool, mis kasvasid ka selle tee ääres kus jooksin - nagu keegi oleks istutanud. Ja siis suured lagedad väljad ümber, lambad söövad ja jänkule ma jõulud teen, jänkud hüppavad. Päikese loojangud on ka ilusad siin - taevas läheb iga päev ise värvi ja pilved on kuidagi lahedad ka. Mõtlen, et kahju, et Tiidrek läheb aafrikasse, võiks tulla hoopis siia, kuigi see on väga lahe, et ta aafrikasse läheb iseenesest ja Maili ka ja Kaarel ka.
Head jõulu ootamis aega teile siis ja me ka ootame... naljakas on vaadata neid jõulukaunistusi siin tavaliste puude otsas - rohkem nagu nali. Annil on üks jõulu CD kaasas, äkki see aitab meeleolu luua - praegu kuulan seda, aga mingit meeleolu küll ei ole.

Nüüd on tegelikult aeg juba edasi läinud sellest kui ma seda postitust hakkasin kirjutama... Oleme praeguseks töödanud u. juba nädal aega seal tehases. Töö seisneb selles, et on lint kuhu kukuvad ühest torust kirsid ja siis hakkavad seal lindi peal sinust mööda sõitma. Sina siis pead vaatama ja siblima kätega nende sees ja kui leiad paha kirsi siis tuleb see ühte kraavi visata mille põhjas ka liigub lint, mis viib pahad kirsid prügimäele. Lahe on see, et seal on meil ka üks ülemus, kes siis käib muutkui kontrollimas. Ta on selline väga stiilne - üks aasia naine, taist, ja siis ta on päris kuri. Nii et tekitabki tunde nagu oleks kusagil hiina tehases ja nii väga paljud inimesed elavadki oma elu... kusjuures raha ka eriti ei saa (ühte dok. filmi kunagi nägin selle kohta). See tädi jah algul tuli ja siis nagu nukitsamehes, kus see nõiamoor otsis Kusti rohu hunnikust väikese porgandi, siis tema võtab ühe kirsi, mis on sul jäänud nägemata ja paneb sulle sinna ninaette ja kuni sa vaatad, et mis ta sulle sinna pani, siis juba läheb teine paha kirss sust mööda ja siis ta võtab selle ja paneb sulle jälle ette.... mulle esimesel päeval ütles, et: there will be no tomorrow! Aga mulle ikka meeldib kui ta tuleb... vaata, et vahel meelegagi teed aeglasemalt, et ta tuleks, sest muidu on kole igav. Kokku kaheksa tundi sõidavad need kirsid sul muutkui ninaeest läbi ja see ongi kogu töö. Algul läks süda ka pahaks peaaegu sellest, et nad koguaeg liikusid. Ja praegugi on, et kui liin jääb seisma tekib tunne, et nagu hakkaks tagurpidi liikuma. Ja üleüldse kui vaatad siis vahepeal tundub, et liin seisab ja tehas liigub või siis et ise liigud ja kirsid seisavad.
Vahepeal läheb nii igavaks, et mõtted saavad otsa. Pleierit kuulame. Algul on iga kahe tunni tagant paus ja siis on iga tunni tagant. Pauside ajal tuleb mul natuke keskkooli tunne peale - seal ka olid ju söögivahetunnid ja muidu vahetunnid. Kunagi Anniga vaidlesime, et kas selline liini töö on raske või kerge. Ma arvasin, et on kerge, Anni arvas, et on raske, erapooletuid ei olnud. Ja tuleb tunnistada, et tal vist oli sootuks õigus, sest kuidagi rohkem väsinud oleme kõik kui peale korjamist. Algul jäi kael ka jube kangeks. Aga nagu ma ikka alati lõppu lisan, siis jällegi uus kogemus see minu jaoks on ja teades, et seda väga pikalt tegema ei pea on iga igavletud minut puhas nauding (noh nii naljaga öeldes)
Vahepeal sõitsid meie rootsi sõbrad ära ja nüüd on nende asemel kaks uut eesti sõpra. Nende kaudu tegelikult saimegi selle tehase töö. Nüüd koos teeme süüa igal õhtul ja päris kodune niimoodi. Eile vaatasin Gerdi reisi pilte ja ta oli käinud juba igasugu vihmametsades ja siis tuli selline tunne peale, et tahaks ka austraaliasse. Teisest küljest oli jälle hea tõdeda, et ma olengi siin. Nii et vast varsti saab ringi käia rohkem ka ise ja näha seda isevärki maad. Üks possum või mingi siukse nimega loom ronib meil maja ümber. Nagu poolenist väike karu või siis hästi suur hiir - ja väga inimest ei karda ka.

Mõned päevad hiljem kuulsime meiegi siin Tarmo õnnetusest ja oleme kurvad koos Teiega. Nüüd sellest juba üle nädala möödas. Olge siis kõik endiselt Maqle ja ta perele toeks ja lohutuseks, sest rasked ajad on kindlasti osalt veel ees. Ise rääkisin Tarmoga viimast korda reisi ajal vist Eva messengerist. Ta küsis, et kus me täpselt oleme, et saaks siis palvetada meie eest õiges suunas. Sellise sõbraliku ja abivalmina ta mulle meelde jääbki. ... alati jagus aega, et tuua laste külalistele tassike teed!

Panen ka siia oma telefoni. See on siis austraalia nr. +61488092954. Kes oskab võib sellist asja teha, et helistada meile läbi skaibi. Kuldar sai sellega hakkama ja täiesti toimis. Algul ei saanud tükk aega aru, et ta helistab, kuna pole telefoni helisemisega enam harjunud. Siis ei tundnud teda kohe häälest äragi... aga väga tore et helistasid! Võite teisedki vahel proovida, kõne hind võist tuleb veidi kallim kui tavaline mobiili kõne aga mitte väga kallis. Praegu nii, et 8st u. kella 18ni oleme tööl, et siis meie õhtupoole ja teie hommiku poole on meil vaba aeg.
Praegu siis niipalju. Olge tublid.

sri lankast ja hetkeseisust

2007-11-17T19:16:00.000-08:00

jäin eelmine kord pooleli sinna, et olime jõudnud sri lankale. Anni oma blogis kirjutaski teile, mis seal kõik juhtus. Ma räägin omalt poolt, mis mulle meelde jäi.
Soe oli. Sellest ei ole ma siiani üle saanud. Ka öösel oli soe. Magades oli ka soe ja vesi oli soe. See ongi maa mida kutsutakse lõunamaaks, või kui mõtled et tahaks kuhugi soojale maale, siis see maa - soe maa. Niiske ja soe, natuke teistmoodi kui meil, ei olnud väga palju seda kõrvetavat, rohkem nagu lämmatavat oli. Aga ei teagi, kas ilmad läksid päev päevalt jahetamaks, või me lihtsalt harjusime, aga mõne päeva pärast ei olnud enam nii hull kui alguses. Mereääres oli tuult ja seal oli tore. Teadsin, et seal kõik ikka kõrvetavad ennast ära ja siis esimesel päeval ei kõrvetantki aga teisel päval nii ootamatult kuidagi hommikul vara korra käisin mereääres, anni veel magas ja ikka kõrvetasin ennast ära. Rannas olid multifilmi krabid - sellised kes kõnnivad külg ees ja kellel on silmad pulkade otsas -- inimest nähes jooksevad nad auku peitu väga kiiret. Peale mõnda päeva mereääres sõitsime nende pealinna. Hästi palju rahvast, hästi kitsas ja autosid hästi palju ja räpane ja palav - - väga väsitav oli seal olla. Kõik need kohalikud inimesed tahavad siis sulle müüa kõiksugu asju ja viia sind oma nende kolmerattaliste autodega ja siis muutkui küsivad ja sõidavad sulle risti ette. Iseenesest on toredad inimesed... kohe hakkavad juttu rääkima ja küsivad kõik mis maalt ma olen ja muid küsimusi ja vahel kohe niipalju, et vaatad et oledki endale uue sõbra leidnud aga siis ikkagi lõpuks tuleb välja et ta tahab sulle tuuri teha või siis võtab kusagilt mingi ahvipärdiku välja ja no ikka tahab sulle müüa midagi.... ikka üritasime nendega kaubelda kaa ja hindasid alla tingida, aga eks ilmselt enamustes kohtades ikka saime nö. petta. Samas jällegi eestiga võrreldes olid hinnad odavad ja natuke rohkem maksmist võiks ka annetusena võtta. Ükskord läksin päris närvi nende peale... Tahtsime veel minna enne pimeda saabumist teeistandusi vaatama ja seal nad siis olid ligi kümmekond tuk-tuki meest (noh selle väikese auto) sulle juba eemalt naeratamas. Siis kõige naeratavamale mehele ütlesin, et tahme sõita paar kilomeetrit edasi teeistanduse juurde. See vist ei saand aru midagi ja ütles mingi hullu hinna, noh seda ei saand aru et me nii lähedale tahtsime. Noh ma siis ei olnud nõus ja seletasin uuesti. Selleks ajaks oli meie ümber juba kõik need kümme meest, kes üksteise võidu kõike seletasid ja tõlkisid teineteisele. Koguaeg nagu kõik noogutasid ja said kõigest aru aga midagi aru nad ei saanud. Kui ma juba kümnendat korda seletasin lihtsalt, et 1 km ja siis näitasin mis suunas ja selle peale jälle keegi küsis: "Were to u want to go" siis lihtsalt hakkasime jala minema ja pärast siis istusime ikkagi ühe auto peale, mis meile sealt järgi kimas. Teeistandused mulle väga meeldisid. Selline kupliline maastik ja kõik ühetaoliselt ägedalt roheline. Ja suured väljad sellised. Jube lahe. Väga ilus oli juba rongiga sõites neid vaadata. Nad asuvad seal saare keskel ja seal on mägisem. Laenasin annnilt fotoka ja läksin pildistama. Anni jäi mehega juttu vestma. Käisin ja tegin pilte kuni jõudsin mingite majadeni , mis olid sellised lagunend küla majad. Natuke vaatasin neid ja ja olin juba ära minemas kui järsku üks naine tuli välja ühest majast ja nähes et ma pildistan kohe tahtis tulla mulle poseerima. Seal oli mingi kahemeetrine järsak meie vahel nii et mina seisin kõrgemal. Algul ta üritas mulle kät anda ja mind sealt alla enda juurde tõmmata, aga kuna seal oli väga libe ja lihtsalt see järs sein siis ma ei tahtnud minna. Tädi aga ei kaotanud pead ja tormas majja sisse, kust tuli redeliga tagasi, mis küll päris üles ei ulatund aga tädi ei lasknud sellest endal pead norgu minna vaid kaapis ennast pool käpli minu juurde välja. Selle aja peale oli tulnud juba kogu küla seda nalja vaatama ja tädi sõbrannagi oli varsti sealsamas üleval. Tegin siis neist mõned pildid ka selle vaeva peale, mis nad olid minu pärast näinud ja lendasin selle tegevuse juures pikali korra, kuna seal oli nii libe. Külarahval oli seda nähes hea meel, sest vaevalt neil seal eriti tihti selliseid naljakaid lugusid juhtub. Ka mul oli tore seda külaelu seal niimoodi vaadata ja oleks aega olnud oleks tahtnud veelgi seal nendega koos aega veeta aga elu on mind õpetanud, et kui eesti tüdruk jääb musta mehega juttu ajama, tuleb igaks juhuks olla valvas.
Eestis olles mäletan, et ikka mõtlesin, et kas austraalias tähed on ka teistsugused - et peaks ju olema, teisepool maagera teistmoodi. Siis seal juba üritasin vaadata. Ma eriti tähti ei tunne taevatähti aga noh vahel ikka olen omas tarkuses neid vaadanud. Leidsingi üles "sõela"- mis ma arvan, et peaks sõel olema ja siis "võtme" - mille ma ise olen niimoodi nimetanud. Need olid täpselt peakohal, suigus tavaliselt on nad kusagil servas rohkem. Ja suurt vankrit ei näinud. Samas ei näinud ka lõuna risti, mis kui võtta nüüd puhtalt nime järgi võiks ju olla, et kui oled lõunas siis näed taevas tähtedest moodustuvat risti. Nii et selline pluss-miinus leid oli seekord.
Hospitaliti clubi ühe liigme juures ööbisime päris mitu ööd. Temaga saime kohe algul ühele peole, mis oli huvitav kogemus selliste keskealiste tööinimeste pidu. Sellel meie sõbral oli pere - naine ja kaks last. Lastel olid hästi suured silmad - see oli väga lahe näha neid lapsi, sest lapsed on juba niisamagi alati armsad. Kahjuks väga suureks sõbraks nendega ei saanud ja inglise keelt ka nad ju ei osanud aga sellist pere elu oli huvitav vaadata kõrvaltki. Mees sõidutas meid ringi nii linnas kui maal - vahepeal tal olid mingid autojuhid, kelle ta meid vedama pani. Käisime ka rohkem lõunapool ühes rannas kus sai peaaegu et surfata. Noh kuna mee olime algajad siis võtsime selle kehasurfi laua. Seal siis oled kõhuli peal ja tunne oli nagu mootorpaadiga sõidaks kui ikka selline suur korralik laine tuli. Algul oli natuke raaske saada pihta sellele õigele hetkele , et saada ilusti sinna laine peale.
Esimest korda käisin budistide templis - päris sümpaatsed olid needki. Mulle eriti meeldib see, et peab jalatsid ära võtma ja siis saab paljajalu käia. Huvitav on see kuidas nad toovad neid ohvriande --- lilli ja riisi ---- hästi palju on kujusid ühest mehest - kõik enamvähem samasugused, mõni on hästi suur.
Autoga sõites tavaliselt olid konditsioneerid alati - siis päris jahe lõpuks isegi hakkas teinekord ja kui väljas oli pilves, siis unustasid ära et on tegu lõunamaaga ja iga kord jälle suur üllatus kui seda soojust tunned mis tuleb . Palmid kasvavad seal ka ikka mitte nii nagu hispaanias, et üks palm kusagil on vaid ikka terve trobikond. Riisi põllud ka mulle meeldisid, sest nad olid nii naljakalt vee all kõik.
Mõtlen et näe, juba hakkavadki asjad ununema aga õnneks ikka tuli meelde üks tähtis asi. Käisime saare kõige kõrgema mäe otsas, mille nimi oi "maailma lõpp" - - mulle li see juba teine maailmalõpp paari nädala jooksul. Noh oli päris kõrge ja hilus ja nii, aga mis oli juba äge oli see, et järsku hakkasid sealt alt tulema pilved ja tulid nii kähku nagu ma veel eluski pole näinud. Eemalt vaatad, et alt poolt paar pilve tulevad sinu suunas ja juba 4 minuti pärast on nii, et midagi ei näe ja oled täiesti pilve sees. Tõsiselt äge.
Teistmoodi olid veel sääsed. Kui eestis lendab sääsk käe peale ja hakkab kohta otsima kuhu susata ja vahel käib mingi mitu minutit ringi siis siis lendavad sääsed nokk ees kohe sulle nahasisse kinni ja siis sellest tuleb ka palju täppe. Kätte ka neid ei saa sest nad lendavad väga kiirelt ära jälle ja siis jälle uude kohta kinni.
Üks asi juhtus veel (näe muutkui tuleb meelde). Jäin ükspäev korraks voodisse magama ja siis ärkasin sellepeale, et mul oli üks käsi otsast ära. Noh eks ta tegelikult oli surnud aga ma ei tundnud kuni õlani seda ja olin üleni unine, nii et siis tõesti ehmatasin. Ja hakkasin voodis ringi vaatama päris tõsimeeli, et kus mu käsi on. Ja natuke eemal siis see lebaski. Tõeliselt rõve tunne oli tõsta oma elutut kätt, teise käega padjapealt üles. Õnneks lõppes kõik õnnelikult.
Praeguseks oleme jõudnud austraaliasse juba. Melbourn on nagu tartu. Nii et te kõik kes tartus olete, oletegi samahästi kui melbournis - aint oodake suve, sest siin siiski lund ei ole. Elasime 3 päeva hostelis ja otsisime tööd netis... net oli raamatukogus - nagu tartu üliõpilasraamatukogu :)
Siis 2 päeva olime hosp. klubi mehe juures. Sellel oli uhke korter ja korteri juures veel jõusaal, tenniseplats ja ujula. Siis tegimegi kaks päeva sporti - mängisime vesitennispalli ligi 2 tundi nii et pärast kõik lihased haiged. Õhtuti tegime koos süüa. Siis järsku leidsime töö. Töö on kirsikorjamine ja melbournis 500km põhjasuunas. Väga head palka selle eest ei maksta aga samas kohapeal kulusid ka ei ole, sest magame telgis - väikeses ---- väga väikeses. Nii et saame anniga veel lähedasemaks. Homme on esimene tööpäev et siis näeb ja sellest on ka hea meel, et saab kirsse süüa. Teie kirjad on endiselt teretulnud ja suur rõõm, et mõned ongi kirjutanud!!!
Meil mõlemal kummitab laul "Mis maa see on". See oli ühest videost mille mu pere mulle saatis.
Mis maa see on!

2007-11-06T22:56:00.000-08:00

Helina juures elasin nagu kuninga kass - kui tahtsin olla eestis siis olin toas, kui tahtsin olla toas siis olin toas, kui hispaanias, siis läksin õue. Tegin tavalisi asju, sest enne olin mõelnud, et välismaal olekski olla tore just nii, et ei tee mitte turisti asju, mida peaks tegema vaid tavalisi asju - ja mul see õnnestus küll omajagu. Ühel päeval käisin kinos, ühel päeval käisin jooksmas, siis ühel päeval käisin yhel külas Helina sõbrannal ja siis ühel päeval käisime mängimas võrku pargis. Siis õhtuti ja hommikuti sõime koos ja see oli tore aeg. Helina tavaliselt kuidagi väga kiirelt tõi kusagilt toidud, nii et ei jõudnud talle appigi minna, mida ikka viisakusest oleks olnud ilus teha. Nii see elu seal läks, et kahjugi ära minna oli aga samas muidugi edasi minna ka põnev. Läksin siis ühel päeval Madriidi. Madriidis elab meie sõber Lisanna, kes seal elab juba teab mis ajast. Tal korter on kohe kesklinnas, nii et selle leidsin natuke igavalt kiiresti üles. Madriidis oli hästi palju inimesi. Igaüks tahtis teineteisest mööda minna, nii et siis oli tänavatel palju sagimist. Samuti oli seal igasugu pillimehi ja silmamoondajaid ja neid mehi, kes teesklevad et nad on kujud. Mulle sellised asjad pakuvad huvi ja istuda ja inimesi vaadata, ma vist juba olen maininud seda, on ainult rõõm. Imestust äratas see, et kui metroos mängisid pillimehed, siis see oli hästi kaugele kuulda - - hästi hästi kaugele, mitte lihtsalt noh kaugele. Lisannaga siis muudkui ajasime juttu, mis oli päris kosutav peale seda kuud aega mitte eriti rääkimist. Vahepeal olime juba nii tuusad, et lihtsalt istusime netis ja ei teinudki midagi erilist. Samas ikka käisime linnapeal ka. Lisanna oskas rääkida üllatavalt palju igasugu asjade kohta ja teadis kus on tähtsad majad. Üks hästi suur park oli seal, mis oli ilus ja korras ja mulle meeldis väga. See oli kõige uhkem park mida ma eluski olen näinud. Lisannaga oli hispaanias juhtunud selline asi, et kui ta enne eriti süüa ei teinud siis nüüd oli ta hakanud tegema ja sai minu silmis sellega ka kohe kuulsaks. Ta nimelt tegi igasugu huvitavaid asju - nii pool oma leiutisi, mis kõik olid head. Lõunad olid nii, et hakkasime sööma sööki ja siis ta läks korra kööki ja tuli jälle mingi uue toiduga tagasi mille ta oli praadinud. Eriti head olid ühe vanaks läind saia tükid, mille ta kuidagi huvitavaks tegi oma kokkakunstiga. Igatahes mul tekkis tahe teha ise ka edaspidi keerulisemat sööki. Madriidist läksin Istanbuli, Londonis olin öö lennujaamas. Tahtsin seal oma arvutist vaadata filme ja natuke närvi ajas see, et seal olid teistmoodi pistikud. Vaatasin filmi "Terminal" olles ise terminalis - heh.
Istanbuli jõudes, ei teadnud täpselt seda mida edasi teha, sest mul oli küll külalislahkuse klubist üks sõber valmis vaadatud, aga täpselt ei teadnud kus ta elab ja istanbul osutus ka väga suureks linnaks, kus on aasia pool ja euroopa pool. Hakkasin siis umbes minema ühe bussiga mingis suunas ja mu hea õde Ene saatis mulle täpsema aadressi vahepeal sõnumiga. Siis leidsin üles õige koha - see oli kohalik ortopeedia haigla, kus Ahmed parajasti oli öövalves. Oli huvitav näha natuke nende haiglat ja töötingimusi. Siis ta vahepeal viis mu oma koju ja läks ise tööle tagasi. Oli töödanud juba järjest 5 ööd. Siis hommikul tuli ta koju ja siiski oli tal veel rammu minuga terve päev linnapeal kolada. Sõitsime ühe laevaga natuke ja käisime peatänaval. Oli palju asju meil ühiseid millest rääkida - ta oli fotograafia huviline lisaks meditsiinile ja ka arvutimees. Minu seal olles ostis ta oma arvutile järjekordse uue klaviatuuri - mäki oma, mida ta siis aegajalt käega silitas öeldes ise samal ajal vaikselt - "pleasure"! Järgmisel hommikul läks ta jälle tööle ja ma läksin siis omapead. Tahtsin minna ühte kuulsasse mosheese, sest ma kungagi enne ei olnud käinud üheski. Kui jõudsin sinna kohale, mis juhtus päris vara hommikul, siis seal ei olnudki peale minu kedagi ja ma olin seal üksinda majas. Vaikus ja rahu oli seal tänu sellele. Meeldis väga - vaip suur maas oli mõnus ja selline lihtne ja avar. Läksin siis edasi kuhu jalad viisid ja tuli välja, et ma olin käinud ikka kogemata ühes kuulsuseta moshees ja kuulsamais oli nii pikk järjekord et sinna ei viitsindki minna. Siis tuli Anni - tuli nagu leebe tuul ja tõi mulle nii mõnesuguseidki eesti asju ja mõned kingitusedki minu sünnipäevava puhuks, mille eest kõigile asjaosalistele suured tänud!! Oli siis alles rõõmu ja hõiskeid ja isamaalisi tundeid. Proovisin vaheldumisi kumb on parem kas must leib või kebab - no mõlemad olid suht head. Igatahes läksime me lennujaama ja hakkasime sõitma dubai poole. Lennuk oli uhkem kui muidu - ja suur ja lai. Rõõmu tegi see, et kõigil oli seal oma väike telekas ja sai isegi mängida arvuti mänge teiste reisijatega. Ka süüa sai. Dubais vaid hetkeks hingasime sisse ühe sõõmu lõunamaist õhku ja see tundus küll soe olema, kui kohe edasi lennujaama ja rutuga uuele lennukile, mis sri lanka suunas lendas. Jälle sama lennuk, sama telekas väike - oh rõõmu. Ja siis oligi hommik - - üks öö jäi suht vahele. Sri lanka. Inimesed olid kõik pruunid ja kuidagi kiitsakad juba lennujaamaski kes olid - aga silmad olid suured. Sõdureid oli ka - kuigi siin politsei näebki välja nagu sõjamees.
Kui lennujaama uksest välja astusime siis oligi midagi võimast nagu ma olin lootnud et on, noh midagi hoopis teistmoodi, ja oligi - - selline tunne oli nagu astuks eesti suvisel päeval kasvuhoonesse. Tõesti tõesti, niivõrd lämbe ja niiske, et vaata et pole midagi hingata - üle ootuste.... võtsime kohaliku bussi ja sõitsime lähmimasse linna - igal pool see palavus meie ümber - - - rohkem mul pole praegu mahti kirjutada, kuigi praegu juba hakkame sri lankalt varst ära
minema. Eks siis varsti jälle, kuigi ajas maas. Aga onne 13 seerjad tehakse ka ette a"ra enne kui telekas na'idatakse!

2007-10-23T03:32:00.000-07:00

Käisin siis muutkui edasi. Nägin varsti seda eesti peret ka, kellest räägiti - olid leedukad :) See on nii tüüpiline, et öeldakse, ah ma just nägin ühte eestlast ja siis on kas lätlane, leedukas või soomlane. Selle vanema naiseestlasega ikka sattusin hiljem ka kokku ja paar päeva isegi käisime ühte jalga ja ajasime juttu. Ta oli hästi tark ja selline elurõõmus - töötanud kiidina terve elu ja siis teadis palju ka reisimisest. Andis mulle veel ühe rätiku, sest mul ei olnud mütsi. Hea inimene.
Tema käest siis uurisin neid traditsioone, et mida peab tegema kui kohale jõuab - ega ma ise ei teadnud sedagi, et sinna Jakoobuse kirikusse peab minema - seda vist Mari-liis ütles. Kuulsin siis, et kui jõuad ookeanini, peab põletama ära mingi asja või riideeseme mida oled rännul tarvitanud. Hiljem nägin ühte taani tädi, kes oli aru saanud, et peab kõik riided ära põletama ja sellepärast ei tahtnud minnagi sinna. Siis kuulsin et üks õige rändur kõnnib ka ühe öö. No see kuidagi läks hinge ja üritasingi siis nii teha. Tõusin kuuest. Noh mis öö see enam, aga kuna valgeks läheb alles u. pool üheksa siis ikka oli täidsa pime ja udune. Oligi väga ilus - linn täiesti vaikne, läbi udu vaevu paistavad tänavalaternad.... Kõndisin kõige selle ilu keskel üle ühe silla ja siis läks rada ülesmäge metsavahele. Mittemidagi ei näinud enam. Lampi mul ka ei olnud. Siis võtsin mobiili ja sellega ikka niipalju nägi, et kust rada läheb. Siis kõndisin seal üksi pimeduses ja mõtlesin, et kui praegu mingi väike laps vastu tuleks siis oleks küll õudne - noh seal hiina õudusfilmides alati on väikesed lapsed kusagil udus ja siis neil tavaliselt silmad on sellised üleni valged. Siis hakkas täidsa hirm - mõnes mõttes ju ikka pimeduses on hirmus. Lõpuks kaine mõistus siiski võitis ja hakkasin mõtlema, et hirmus on hoopis see, kui lähen pimedas läbi küla ja kõik koerad kallale tulevad, sest mis nemadki näevad sellise pimedusega. Käisin veel edasi ja siis tuli järsku uni peale. Ja siis oli juba päris sürr - kõnnid nii, et eriti midagi ei näe, udu ja lõpuks peaaegu ei saanudki aru kas on see unenägu või mis asi see on. Siis ikka läks valgeks ja udu lõppes ka ära sest jõudsin mäeotsa. Udu täitis kogu orgu nagu vesi täidab merd.
Jõudsin siis uuesti mägedesse. Seal olid mõned ilusad hetked. Ühe öö ööbisin päris mäe peaaegu tipus - no kõrgus siin neil mägedel u 1600m. Ja hommikul oli jälle udu kui ärkasime, aga selleks ajaks kui päike tõusis olin udust väljas ja juba jõudnud üle mäe harja. Siis oli väga ilus see kuidas igalt poolt see udu voolas üle mägede - nagu jõgi, aga vaikselt ilma hääleta.
Muu elu oli ikka enamvähem sama. Lõpupoole vahepeal natuke rohkem käisin hommikukohvisid tegemas kohvikutes - neil on siin väga hea piimaga kohvi. Lugesin ajalehte ikka ka nagu peab. Või noh, vaatasin sealt pilte. Siin on ühed võileivad populaarsed - lihtsalt saia vahel on kuivalt, võileib on palju öeldud sest võid ei ole, vorst või juust või igasugu asju võib olla. Ma kunagi ei saa aru, mis nad ütlevad ja iga kord on huvitav, et mis toit tuuakse.
Mõnel missal olen veel käinud. Vahel on missa ja vahel on palvuse moodi kus ise peab lugema ka. Ühes kohas oli nii, et ma olin ainuke kes inglise keelt rääkis ja seal on nii, et loetakse erinevaid asju aga miski pärast peavad kõik siis lugema oma keeles seda - noh mina siis üksi pidin lugema inglise keeles. Olin korraga nagu keskkoolis tagasi - need piibli väljendid on igavesed omapärased, nii et veerisin seal ikka tublisti ja kõik kuulasid, samas ega nad nii või naa suurt aru saanud. Ühe jutu lõpus oli üks eriti metsik sõna, mida kuidagi ei osanud hääldada - siis ütlesin selle kuidagi moodi neile ära ja endal süda rahul jäin veel katsetama seda hääldust nii 5-6 eri varianti proovisin öelda - - järsku panin tähele et kõik vaatavad mind - no nad ei saand aru et mul juba lõppes ja ma lihtsalt seal veel proovisin, see oli päris naljakas mulle.
Ühel päeval jõudsingi siis kohale santiagosse. Ööbisin ühe öö veel mäe otsas, kust juba nägi linna. Minuga ühes toas oli üks väike vanamees, kellel teepeal oli kõik asjad ära varastatud. Siis ta rääkis huvitavaid lugusid, kuidas ta on rännand ja kus ööbind ja. Tal oli üks kaval moodus kuidas saab uute majade pööningule, aga vahel ta norskas seal nii kõvasti, et ikka kutsuti politsei.
Väga suuri emotsioone ei tekkinud kui sinna kirikusse jõudsin. Oli küll suur kirik muidu. Seal siis üks käik läks maaalla kus oli see Jakoobuse haua koht. Ja teine käik viis üles kus pidi ühte kuju kallistama - kallistasin ka, ehk siis midagi head sellest ikka vast sündis. Siis oli seal ka missa kus oli minujaoks kõige efektsem see, et oli üks suur samovari moodi läikiv nõu, mis lasti laest alla ja mis pandi tossama ja siis hakati seda kiigutama üle inimeste peade. Kuna ta oli ikka päris suur siis oli äge vaadata kuidas se edasi tagasi vuhises seal. Santiagosse pikemalt ei jäänudki. Tähistasin veel seda tähtsat päeva ja ostsin ühe mahla ja siis hakkasin minema edasi maailmalõpu poole - mis oli kunagi maailmalõpp kui ei teatud veel et ameerika on ka olemas.
Sinna kõndis 3 päeva ja selleks oli see huvitav, et kõik inimesed kes olid samal teel ööbisid samades majades ja siis sain nendega kohe natuke sõbraks osadega. Poolepealt juba tuli ookean ja siis käisin isegi ujumas korra. Vesi oli külm küll aga mõtlesin, et Virge kindlasti läheks, kuna Markus läheks ja Kalev oleks juba ammu läinud ja siis läksin ka. Rannast sai korjata veel ilusaid karpe. Korjasin mõne korjasin.
Fisterre linn on väike linn mere kaldal ja seal siis mu rännak lõppeski. Kokku tuli u. 890km. Traditsiooni kohaselt siis vaadatakse õhtul veel kuidas päike loojub ookeani ja põletatakse asju nagu ma juba kirjutasin. Õhtul tegin endale veel söögiks makarone aga sõin neid nii palju et hakkas paha. Siis avastasin, et päike on juba loojumas ja hakkasin minema sinna majaka juurde kuhu oli nagu selgus üle 2km, nii et jõudsin kohale liiga hilja - joosta kah ei saand sest kõht oli liiga täis. Noh päikeseloojangut küll ei näinud aga taevas natuke punane oli ikka. Vaatasin siis seal ringi ja kuu tuli välja. Siis tahtsin põletada asju - sokid - muud ei raatsinud. Tuul oli aga päris kõva ja need ei läind kuidagi põlema - mõni auguke ainult tekkis juurde. Noh viskasin need siis niisama ookeani - et äkki ikka parem kui ei midagi- - see oli päris ilus vaatepilt näha kuidas kuuvalguses, mis merepealt peegeldub lendab kaks sokki, päris kaua ja päris kaugele sest tuul oli kõva. Pärast hakkasin mõtlema, et ei oleks ikka pidanud viskama, sest ei taha ju teiste maad reostada aga noh, vast kalad söövad need kiiresti ära. Sellega siis oligi mu rännak läbi. Kokkuvõtteks on isegi raske midagi öelda, sest eks elu siis nüüd näitab, mis sellest kasu oli. Palju sai mõelda elu ja asjade üle, lugeda ja palvetada - - mõnda asja hakkasin ka natuke teistmoodi nägema...
Viimase päeva õhtul siis hambaid pestes nägin ühte Ungari poissi, kellega oli natuke enne ka rääkinud ja kes samamoodi kui mina tahtis jõuda pärast Salamancale. Noh siis otsustasime seal, et lähme koos ja autostopiga. Järgmine hommik siis olimegi teeääres ja hääletasime - ükski auto peatuda ei tahtnud. Üks naine kanaari saartelt oli mind ka hoiatanud, et hispaanias pole väga tavaline, et keegi hääletab nii teeääres. Umbes 2 tundi hääletasime ja siis mingid itaalia turistid võtsid meid peale ja viisid u . 30km edasi. Järgmise teeääres oli kõik muidu tore, aga autosid praktiliselt ei tulnud. Ja need mis tulid ei peatunud. Hääletasime mingi 2 tundi ... siis kõndisime u. 4km edasi ja üks tee veel tuli samas suunas - hääletasime - ikka ei midagi. Siis läksime bussipeale ja sõitsime santiaagosse. Sealt kõndisime linnast välja ja üks auto viis meid 15 kaugusele bensiini jaama. See ungari poiss kellega ma hääletasin on selline parajalt jutukas ja natuke ka hispaania keelt oskas, nii et minul oli tast palju kasu - bensiinijaamas ta muudkui rääkis ja küsis juhtidelt, et äkki sõidavad järgmisesse linna. Kahjuks keegi ei sõitnud ja me jäimegi ööseks sinna samma bensiinijaama kõrvale. Päevaga 45km - päris masendav. Järgmine hommik oli suht sama lugu - tunnikese proovisime samast kohast edasi saada, siis läksime mõned kilomeetrid kõrvale, kust algas kiirtee. Hääletasime seal 2 tundi. Mõni auto ikka sõitis aga vähe ja peale keegi ei võtnud. Olime mõlemad juba suht masenduses. Lõpuks otsustasime, et lähme tagasi samasse bensukasse kus olime hommikul, et seal ta saab jälle juhtide käest küsida. Otsustasime et hääletame veel viimased 3 autot ja siis lähme. Viimane auto mis tuli peatus! Aga sõitis hoopis santiaago suunas - läksime peale. Mõtlesime, et saame päris kiirtee algusesse, et seal rohkem autosid. Tuli aga välja et seal ei saanud hääletada ja juht viis meid bensukasse natuke siis santiaagole lähemal. Nii et kell oli u. 12 läbi ja me olime läbinud .-15km. Mis maa see küll on mõtlesin mina ja Barnabas(see ungari poiss) mõtles sama ainult ungari keeles. Siis aga läks kõik järsku nagu lepase reega - bensiinijaamast saime auto millega supsti 60km. Siis hääletasime u. 15min - saime edasi 300km, lisaks ostis mees ka meile süüa. Ja siis veel mingi 15min hääletamist ja olimegi salamancal. Saime Helinaga kokku ja nüüd siis elamegi tema pool. Mina niisama kormitan ringi, Barnabas otsib tööd siin ja elamist. Käisin kinos siin juba ja vaatasin mingit hispaania keeles filmi - õnneks oli lastefilm nii et sisust sain aru ja headus võitis. Eile õhtul käisime hispaania toite söömas - üks kaheksajalg oli mida sõime. Nüüd siis olen veel paar päeva siin ja siis paar päeva madriidis ja laup. lendan istambuli kus peaks saama kokku Anniga... eks siis näis kuidas elu edasi läheb.
Ma mõtlen nii, et te ikka kirjutage mulle ka kuidas te elate, sest kui ma endast kirjutan siis ma ju tean niigi seda juba peast. Kirjutage matilohu@gmail.com.

2007-10-06T10:08:00.000-07:00

Kirjutan natuke alates sellest kui teised a´ra la´ksid. Peale seda esimene oo" kohe kasutasin voimalust ja proovisin telgis magamist - noh tassin ju telki kaasas, et siis ei oleks ilmaaegu seda tassinud. Eriti kylm ei olnud ja tore oli see, et sai ja"lgida kuidas pimedaks laheb ja yks nahkhiir lendas mulle peaaegu na"kku.

Mone aja pa´rast loppesid a´ra maed ja laks suht lounaeesti taoliseks. Jama oli, et ka viinamarjad ja muud igasugu mandlipuud loppesid ara. Ústavalt jaid alles poldmarjad. Yksi olles hakkasin tegema pikemaid pa"evi - nii u. 40 km. paevas. Motlesin nii, et kuna on tasane maa, siis kain kiirelt ja kui jalle maed siis on aega neid imetleda. Ja nii ma tegingi. Sest ma ise otsustasin nii. Siis yhel paeval hakkas sadama. Oli uus kogemus ja tervitasin seda igati roomuga, votsin valja ka oma uhke keebi, mis osutus suht imelikuks ruudukujuliseks latakaks mille ma kohe esimesel selga panemisel puruks tombasin - aga ikkagi oli suht tore. Kotis asjad said koik marjaks ja kuna sadas u. 3 paeva siis pidi neid kuivatama igas peatuskohas ja siis jargmine páev said nad jálle márjaks. Jalad said ka ma¨r jaks ja ta´naseks paé vaks olen suutnud ka endale villid tekitada - ka uus kogemus. Tana kaisingi selle párast hasti aeglaselt ja puhkasin pingi peal. Yhe pingipealt nagin kuidas sipelgad maa-alt mullapallikesi valja tassisid, viskasid sellest august nii mone sentimeetri kaugusele ja laksid uuema jarele. Suured sipelgad votsid suuremaid mullapalle ja vaiksemad vaiksemaid. Nad olid nii usinad - oppisin neilt tóókust - - náe kuidas halvast asjast voib saada head. Meenub, et eelmises kirjas jai kirjutamata see kuidas ma pilvesees kaisin, aga eks ma siis parast raagi seda oma suuga seda lugu.

Hommikul koik tousevad vara nagu ma juba ytlesin ja teate, hommikud on toesti ilusad. Ma peaaegu iga hommik motlen, et tana vist on koige ilusam hommik. Tuju on ka suht hea hommikuti, sest kui ikka kell yheksa ohtul magama lahed siis on paris hasti mindud. Tána hommikul oli na´iteks ylilahe udu. Va´ga paks ja paíke paistis labi sellest - peaaegu sama ilus kui Valduri auhinnatud pildil. Ja mis veel oli - - vikerkaar. Aga mitte tavaline vaid udust. Ma ei tea kas see on voimalik aga oli. Kaare kujuline aga nagu pilvedest tehtud - ausona. Tuli kohe Tonis Máe vikerkaare laulu isu peale.

See on p´aris huvitav kogemus, et iga oó tuleb olla uues kohas - suht sarnased koik aga samas ikkagi uued kohad. Linnavahel voi kylavahel saab ka kaia - need on ka tegelt sarnased. Yks kyla mis oli teepeal oli lahedas augus. Konnid mooda tasast maad ja jarsku silt et kohe kyla - vaatad - kyla ei kusagil. Motled tohhohh. Ja siis tuleb auk kus on kyla -nii jarsku ilmub ja sinupoolse nolva peal nii et enne ei nae ka - see oli veel selline hasti vana ja lagund ja lahe. Aegajalt saab ooñbida ka tasuta majades kus on annetusega maksmine. Seal saab vahel ka syya ja on yldse kuidagi kodusem olemine. Inimesed tunduvad sobralikumad ja raagivad omavahel juttu. Yhes kohas oli ka ohtupalvus. Missasid siin ikka on kirikus aga see oli ññmajakohas ja igayks vottis kyynla katte ja ytles midagi omas keeles. No ma jain hiljaks sinna ja siis ei teadnud mida óelda aga ónneks koik ytlesid omas keeles, siis ma ka eestikeeles. Pa´ris lahe oli raa-kida nii, et tead et keegi ei saa aru - void igasugu asju óelda - ma ytlesin nii mondagi :)

Inimestest on paris palju ilmunud sakslasi. Yhe vana u. 70 aastase saksa onuga raakisin , ta ytles, et on siin et leida uus sópru - pa´ris armas! Siis kolm sellist natuke asotsiaalsemat, ilma too-ta meest olid siin - - vist randavadki aasta otsa nii. Vahepeal ma-ngivad suuremates linnades suupilli ja -- suht lahe elu tundub neil olema, igatahes stiilsed vennad olid.

Yks sveitsi tydruk kondis tagurpidi ja ytles, et sveitsini valja, et jouluks vast jouab koju. Isegi kitarr oli tal seljas. Inimesed ikka elavad omamoodi osad - seda ongi tore na-ha.
Kohtusin siin ka kahe eestlasega. Yhega olin kaks paéva tegelt juba na-inud aga ytlesin muutkui "holla" voi "hai" ja ei saand arugi et eestlane. Natuke kyll kahtlustasin korra, et kuulsin, et on yks eesti tydruk louna-aafrika mehega ja see mees tal oli jah siuke karvane. Aga siis motlesin, et kyllap ikka on sakslane. Aga siis yhes oo" maja kohas oli hasti lahke mees-administraator, kes viis meid kokku. Ja samal ajal oli veel yks u. 50 aastane eesti naine. Ta"na kuulsin jutte yhest eesti perest - ema, isa, 3 last - kusjuures yks pidi olema veel kahene ainult. Noh na"is kas siis kohtan neid. On kosutav kyll raa"kida eesti keeles vahepeal. Siin yksi ka"ies olen ikka juba vaikselt hakanud ka iseendaga raa"kima. Vahel laulan. Olen pidanud endale ka yhe kone ja teinud yhe na"idendi. Vana tava kohaselt teen ka beatboxi aegajalt. Pleier on ka, aga unustasin sinna laule votta. Noh moned on aga need juba tyytavad a"ra.
Soo"giks tegin ta"na endale makarone. Tavaliselt soo"n aga yhte pikka saia, mis on siin eriti popp. Samas ega lyhikesest saiast ei saaks ka kohtu ta"is.
Hispaania keelt ma ei oska, sellest sain aru kohe kui Helina ara la"ks. Siis ikka vahel la"hen sinna oo"maja kohta ja kysin inglise keeles, et palju see maksab - - no ei saa sellest aru keegi. SIis peremees muutkui paneb oma ka"si peaalla, et kas ma tahan magada. No ma ytlen et tahan kll aga tahan teada, enne et palju maksab. No ta ikka ei saa aru midagi ja muutkui naitab seda sama asja voi siis kysib seda paberit mis randuritel on, et mis na"itab et ikka oled palverandur ja saad seal oo"bida. A ma ei taha seda ka talle anda, sest siis ta paneb sinna kohe pitsati ara ja oledki sunnitud oo"majale jaa"ma sinna. Noh olen koike proovinud - ytlen vahel "euro", et a"kki saab aru et rahast raa"gin, voi naitan so"rmedega, et palju siis maksab - - ikka ei midagi tavaliselt. SIis lopuks annad talle selle "passi", paneb oma pitsati sisse ja siis klo"psti 5 eurot palun. Nyyd yhelt eestlaselt sain sonaraamatust kirjutada moned va"ljendid - - vaatab kas la"heb paremini. Aga see on kll, et kui inglise keelt ei raa"gi inimene siis void vabalt panna eesti keelest taga - - endal lihtsam ja ta nagunii midagi aru ei saa... a ka"tega ikka midagi saab na"idata- noh kui na"itad suu peale siis nad, midagi hakkavad raa"kima, aga siis ja"lle ei saa aru mis nad ytlevad.
Koduigatsust on ka tulnud moni pa"ev. See on pa"ris huvitav tunne, selline omamoodi hea.